Marek Tiits: hirm initsiatiivi ees

Hollandi jalgpalliklubi NAC Breda toetajad kujutavad endast üksust, mis suudab asju korraldada. Nii jalgpallistaadioni kollaseks värvida kui ka kohalikke valimisi mõjutada.

FOTO: /imago/Pro Shots/Scanpix

Nädalapäevad tagasi jäi mulle sotsiaalmeedias silma Hollandi jalgpalli kõrgliigaklubi, Karol Metsa koduks oleva NAC Breda üleskutse oma kogukonnale osaleda eelseisvatel kohalikel valimistel. Seks tarbeks kutsuti kokku koguni toetajate ja fännide ümarlaud, et arutleda võimalike valimistulemuste üle ja analüüsida, milline linnavõim oleks klubile parim.

Tellijale

Üleskutse arutelule oli tingitud segadusest, mis valitseb NAC-i koduks oleva Rat Verleghi nimelise staadioni ümber. Linnavõim ostis selle seitsme aasta eest finantsraskustesse sattunud klubilt tolle aitamiseks oma bilanssi, kuid teatas mullu, et kavatseb staadioni kolmandatele osapooltele edasi müüa. Vahepealsete aastate vältel aga määrati vutiklubile staadionil toimetamiseks rängad üüri- ja haldushinnad.

Möödunud aasta lõpus sai selgeks, et ühtki kuuest pakkujast ostukõlbulikuks ei tunnistatud. Koos investoritega pakkumises osalenud klubi  pakkumine lükati samuti tagasi. Ka fännid ja toetajad ei suutnud viit miljonit eurot „käsiraha“ kokku kraapida, ning nii jätkab Lõuna-Hollandi pärl, nagu klubi kutsutakse, linna esindamise eest hingehinna maksmist omaenda linnaisadele. Kired lõõmavad ning klubi ei pelga linnavõimule avalikult vastu astuda.

Sellist julgust ei ole ma Eestis mitte kunagi kuulnud ega näinud. Jah, minu kodulinnas Viljandis puhkes mullusügiseste valimiste eel aktiivne arutelu üldistel sporditeemadel, mis oli ennekõike kantud finantsprobleemidest ning spordirahastuse süsteemi ebakohtadest. Mida ma aga selle kohati inetuks muutunud diskussiooni juures ei näinud, oli spordiklubide endi initsiatiiv suhtlemaks omaenda inimestega, kuulamaks neid ja arutlemaks selle üle, kuidas valimistele vastu minna ning mida uuelt võimult oodata. 

Tagasi üles