/nginx/o/2018/03/26/7728393t1h72e3.jpg)
Eesti jalgpallikoondise kapten Ragnar Klavan on õppinud viimase pooleteise aastaga oma aega säästlikult jaotama – Liverpooli mängijast tahavad kõik killukest endale. Jerevani hotelliski näpistab ta enne treeningut veerand tunnikest rahvusringhäälingule ja teist sama palju Postimehele. Aga istet võtab ajakirjaniku kõrval ikka seesama tuttav Klavan: kahe jalaga maa peal olev mees, kellest kiirgab rahulikku enesekindlust.
Ragnar, kui palju pead Liverpooli mängumehena ise selle eest hoolitsema, et mitte lasta end lugematute intervjuusoovidega ära kurnata?
Nii ja naa. Ega ma ei ole vist meedia jaoks kõige parem isik. (Muigab.) Mitte et mulle ei meeldiks meediaga suhelda, aga ma ei tunne end selles rollis kõige mugavamalt. Kindlasti hoidsin selle võrra juba Saksamaal tagaplaanile, Inglismaal on samamoodi ja mitte ainult meediaga. Üritan end igasugustest reklaamidest ja pildistamistest ikka võimalikult palju ära nihverdada.
Lisaks pead sa nii siin Armeenias kui mujalgi ilmselt lihtsalt leppima asjaoluga, et oled alati see, kelle arvamust välismaa ajakirjanikud kuulda soovivad.
Seda tõesti varem ei olnud, et tulid võõrsilmängule ja paljud teadsid, et oled Augsburgi keskkaitsja. Need pidid ikka väga fanaatilised Bundesliga fännid olema.
Aga Liverpool on ülemaailmne suur-suur klubi, mille fännibaas on meeletu. Olles nüüd käinud klubiga ka Ameerika mandril, Austraalias, Hongkongis ja näinud, mis seal toimub...
Oled sa tänaseks harjunud kõige sellega, mida Liverpooli-sugusesse klubisse kuulumine kaasa toob? Luubi all pole ju ainult see, mida sa teed väljakul, vaid iga viimane kui samm.
Teistmoodi on, jah. Varem mõtlesid, et kohad, kus sind ära tuntakse, on see linn, kus mängid, ja Eesti. Aga nüüd on niimoodi igal pool. Kui viimati Eestisse tulin, lendasin läbi Stockholmi ja Inglismaalt tulnuna pidin passi näitama. Ametnik ütles: oo, Liverpooli mängija. Eks see näitabki, kui suur on see klubi ja kui suur mõju on Premier League’il kogu maailmale.
Liverpoolis sa rahulikult välja õhtut veetma minna ei saa?
Seda küll mitte, jah. Sellist õhtut, kus oled ainult abikaasa või sõpradega ja keegi ei tuleks tülitama, ei ole. Eks paljud üritavad mõistlikud olla, aga paljud näevad sind ja... ei ürita mõistlikud olla. (Muigab.) Üritatakse situatsiooni ära kasutada.
Aga ega minu mastaabid ei ole nii suured kui Roberto Firminol või Mo Salahil. Oskan ette kujutada, et neil võib ikka väga raske olla. Sellist elu nagu... ka ei tahaks.
Kas külma pea hoidmisel on natuke abiks see, kust sa oled tulnud? Ehk nagu sa ise Liverpooli jõudes tabavalt sõnastasid: oled ju poiss Viljandi kruusaväljakutelt.
Jah, eks loebki see, kuidas ma olen praegusele tasemele sattunud ja kust ma olen alustanud. Samuti olen perelt saanud teadmise, et jää alati kahe jalaga maa peale. Alati on võimalik järgmised sammud teha. Samuti olen selline inimtüüp, kelle jaoks pole mänguväline melu väga tähtis. See pole minu jaoks üks põhjuseid, mille pärast jalgpalli mängida, vaid see pigem kahjuks kaasneb jalgpalliga.
Eestist maailma minnes on mõneti lihtne endale eesmärke seada, kas või sinu enda näitel: aina tugevamasse liigasse, kuni unistuste tippklubini välja. Sina oledki nüüd tippklubis. Neli aastat tagasi Postimehele intervjuud andes ütlesid, et su unistus on mängida Premier League’is, see motiveerib. Oled sa pidanud enda jaoks nüüd eesmärke ümber ka mõtestama?
Soov Premier League’i jõuda tuli väga varakult ja seoses Mart Poomiga. Mart oli minu jaoks väga tähtis isik, kes mind palju mõjutas. Ja see tuli juba üsna noores eas, 12–13-aastasena. Järgmine samm tuli siis, kui allkirjastasin lepingu Viljandi Tulevikuga, kui mõistsin, et minust võib profimängija saada. Kõik järgmised sammud on andnud indu ja kinnitanud, et teen õigeid asju ja liigun edasi. Kui olin Augsburgis ja juba 30-aastane, siis mu mõtteviis ei muutunud.
Aga mõtet «nüüd on eesmärk saavutatud» ei saa sa ju mängijana endale lubada?
No päris nii jah ei ole, et ärkan hommikul üles ja motivatsiooni enam pole. (Naerab.) Eks sellega on nii nagu kõigega, et kui soovitu kätte saad, siis õige töö alles algab. Eesti jalgpallis arvavad ka väga paljud, et kui nad Eestist välja saavad, on töö tehtud. Ei ole. Pead ennast tõestama hakkama. Sest niikuinii vaadatakse: ahaa, eestlane, ei ole väga kuulsast jalgpalliriigist...
Ja Liverpoolis on sisemine konkurents samuti kõva.
Kui sellises keskkonnas suudad mängida ja teatud hulk mänge on juba kogunenud, siis tead, et see on sinu enda väljavõideldud koht. Kohe kindlasti olen sellega väga rahul. Väga paljud ju arvasid, et mul ei kogune nii palju mänge. Tõsi, ma pole olnud läbi hooaja põhimees, aga mängude arvuga olen juba tõestanud, et minu koht on selles meeskonnas. Eelkõige endale.
"Eesti jalgpallis arvavad ka väga paljud, et kui nad välja saavad, on töö tehtud. Ei ole. Pead ennast tõestama hakkama."
Kõike seda, mis tuleb väljastpoolt, peadki sa ilmselt ka kõvasti filtreerima?
Kindlasti. Eriti tänapäeva maailmas, kus igal inimesel on interneti teel võimalus arvamust avaldada, on tekkinud olukord, kus leidub väga palju nii-öelda eksperte, kes midagi kirjutavad. Varem, kui ajakirjandus oli ennekõike paberkandjal, olidki eksperdid, kes avaldasid arvamust, ja inimesed lugesid seda. Nüüd on asi läinud vastupidi: igaüks võib olla «ekspert», panna jutu kirja ja selle laia maailma saata.
Aga eks sellega on nagu kõigega: ka nooremad mängijad peavad endale selgeks tegema, et kui tahad kuskile kõrgele jõuda, siis igasuguseid arvajaid on ikka. Ka Messist, Ronaldost või Usain Boltist ei ole sugugi alati ainult head kirjutatud. Hea kriitika on kindlasti edasiviiv jõud. Aga filter peab olema tugev.
Millal oli esimene hetk, kui sa oma peas asjad paika said: ma tahan jõuda absoluutsesse tippu ja olen valmis tegema kõik, et see nii ka läheks? Hollandis?
Profitasandil ehk tõesti seal. Aga mäletan, et hakkasin juba 15-aastaselt üksinda ümber Viljandi järve jooksmas käima. Teadsin juba siis, et pean rohkem trenni tegema, et Eestiski kuskile jõuda. Eks see kandus vaikselt edasi. Hollandis ja Saksamaal oli keskkond juba soodsam ja tipptasemel võimalused olemas, et lisatrenni teha ja läbi selle areneda.
Kui palju igasugused individuaalsed tulemused sulle tähendavad? Sa oled praegu koondisemängude arvult viies mees, Martin Reimist 34 mänguga maas. On see ka sulle eesmärk?
Ei, kindlasti ei ole. Kohe kindlasti ei taha ma koondises kellelegi jalgu jääda. Nii ei ole, et ma enne sellest asjast lahti ei lase, kui mingid rekordid käes! Pigem oleks mul hea meel, kui mind siit koondisest varsti välja lükatakse. See tähendaks, et meil on olnud hea põlvkonnavahetus. See pakuks mulle kõige rohkem rõõmu.
Tahtsingi oma küsimusega tegelikult jõuda selleni, mida Joel Lindpere ütles pärast oma 100. mängu: talle meeldiks, et rohkem saja mängu mehi ei tuleks, sest see tähendaks, et kandepind oleks laiem. Nõus?
Täpselt. See on ka põhjus, miks ma Tallinna Kaleviga tegelen. Noorus on tulevik ja tahan selle arengule kaasa aidata, oma teadmised sinna panna.
Kui palju sa praegu Kalevi asjadega tegeleda jõuad?
Ikka jõuan. See pole kindlasti mingi süstemaatiline igapäevane või üle päeva suhtlemine, aga Joeliga kirjutame või helistame pidevalt, vahel korra, vahel ka mitu korda nädalas. Ma olen ilmselt rohkem klubi asjadega kursis ja seotud, kui paljud inimesed arvavad. Kalev on minu jaoks väga tähtis, mulle meeldib see töö. Eks Eestis ole klubi vedamisega seotud oma raskused, aga lõpuks annab see jõudu juurde, kui ühel hetkel näedki oma noori kuskile minemas või kellekski sirgumas.
Oma poegade karjääri sa veel ei planeeri?
Ei veel, nad on ju alles viie- ja kolmeaastased. Mul on hea meel pigem selle üle, et iga päev, kui trennist koju tulen, on poisid palliga ukse peal: hakkame mängima! Seda kirge tahaks neis hoida, mitte hakata harjutusi tegema: vasak-parem, vasak-parem, üleasted... Aasta eest, kui Romer oli neljane, nägin, et niipea, kui hakkasin isana mingeid harjutusi sisse tooma, siis huvi kohe langes. Las siis praegu olla rõõmutundmise aeg. Ja kui meeldib, siis on neil kindlasti ka tulevikus palju kergem mängida. Aga kindlasti ma ei hakka neist teadlikult jalgpallureid kasvatama: nagu igale lapsevanemale on ka mulle kõige tähtsam, et neist tuleksid õnnelikud inimesed.
Nagu sa ise praegu oled?
Jah!
Ragnar Klavan
Sündinud: 30. oktoobril 1985.
Klubikarjäär: Viljandi Tulevik (2002-03), FC Flora (2003-05), Oslo Valerenga (2004-05), Almelo Heracles (2005-09), AZ Alkmaar (2009-2012), FC Augsburg (2012-16), Liverpool (2016-...).
Koondisekarjäär: 123 A-maavõistlust, 3 väravat. Kapten alates 2012. aastast.
Auhinnad: Eesti meister 2003, Hollandi meister 2009, Eesti parim jalgpallur 2012 ja 2014-2017.