:format(webp)/nginx/o/2018/04/04/7749875t1h2fa7.jpg)
Venelanna Anastasija Sedova, kes võitis Pyeongchangi olümpiamängudel naiste murdmaasuusatamise teatesõidus Venemaa neliku koosseisus pronksi, peab igal päeval tegelema totra rituaaliga. Nimelt sõidab ta koos venna Pjotriga kodust viie kilomeetri kaugusel asuvasse bensiinijaama ja... ootab. Tund aega.
Keda? Loomulikult dopingukütte. Põhjus on tegelikult lihtne: vastavalt WADA reeglitele peab tippsportlane olema iga päev tunni aja jooksul kindlas kohas kättesaadav, juhuks kui kontrollijad tahavad teda külastada. Sedova ja tema vend, kes on samuti suusataja, elavad aga Sarovi linnas, mis kandis Nõukogude Liidu ajal nime Arzamas-16. Seda polnud isegi kaartidele märgitud ning see on tänaseni suletud linn, kuna seal asub Venemaa tuumauuringute keskus.
/nginx/o/2018/04/04/7750489t1h4967.jpg)
Ning kuna kontrollijad linna sisse niisama kergelt ei pääse, istuvadki õde ja vend linna lähedal asuvas bensiinijaamas autos ja ootavad. Iga päev, kella 18st 19ni. Seni tulutult, sest ükski dopingukütt pole end veel näole andnud. «Viskame juba omavahel nalja, et bensiinijaam peaks nad koristajatena tööle võtma: saaksid vähemalt selle tunni eest palka!» lõõpis portaaliga Teamrussia.pro vestelnud Aleksandr Sedov, Anastasija ja Pjotri isa.
Anastasija Sedova sõnul peitub nende ebaõnn selles, et WADA on määranud nad ADAMS-programmi liikmeteks. Seda, kes sportlastest peavad programmi nõudeid täitma, otsustab WADA ise. Kui kontrollijad ettemääratud ajal saabuvad ja sportlane pole kättesaadav, saab ta hoiatuse ehk kollase kaardi ning hoiatuste kogunemisel riskib juba võistluskeeluga.
«Ma ei taha oma mainet rikkuda, seetõttu veedangi iga päev tunni tanklas. Minul perekonda pole, aga Petjal on tütar: kindlasti oleks tal toredam see tund koos lapsega mööda saata,» tõdes Sedova.
/nginx/o/2018/04/04/7750493t1h3742.jpg)
/nginx/o/2018/04/04/7750497t1hc368.jpg)
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)