/nginx/o/2018/03/23/7715533t1hf77a.jpg)
Täna kell 16.00 toimub Kristiine Spordimaja väikeses saalis (Sõpruse puiestee 161/Kännu 86) korvpallitreener Allan Dorbeku ärasaatmine. Postimees avaldab siinkohal Andres Sõbra järelhüüde.
Andres Sõbra järelhüüe: Allan, sa olid kahtluseta mu treenerikarjääri suurim mõjutaja
5. aprill 2018, 11:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu esmane tutvus Allaniga oli 1974. aasta üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Almatõs. Mina mängisin seal korvpalli, Allan juhendas aga noortekoondise jalgpallureid.
Meie teine tutvus oli minu korvpallikarjääris ja elus laiemalt otsustava tähtsusega. 1983. aastal kutsus Allan mind Illustesse. Nii me seal istusime: mina, Allan ja August Sokk. Nad kutsisid mind OSK-i treeneriks ja otsustasid anda mulle spordikooli 1973. ja 1974. aasta poisid. Mulle kui noorele treenerile oli see kõva värk. OSK-is töötasid lisaks Dorbekule ja Sokule veel ka sellised legendid nagu Märt Sepik ja Enno Karrisoo. Meil oli seal selline komme, et kui jäid eestikatel medalita, ei julgenud treenerid spordikooli uksest enam sisse tulla. Üks selline korvpallilegend meil oli ka, kes sai 10. koha ja oli peagi OSK-ist kadunud.
Need seitse aastat, mil ma OSK-is töötasin, olid karmid, aga vägevad. Allan andis väärt nõu. Esiteks ütles ta mulle: Jorr, ega sa jalgpallureid ei treeni, otsi omale pikemaid poisse. Kammisin seejärel kogu Mustamäe läbi ja otsisin kõik pikad üles. Teiseks ütles ta mulle: tee spordiklass. Seegi sai tollasesse 49. keskkooli (nüüd Arte gümnaasium) tehtud. Kolmandaks ütles ta: kui sa tahad, et poisid head oleks, hakka kaks korda päevas trenni tegema. Ütlesin, et see pole ju võimalik, poistel on koolid ja värgid. Aga Allan vastas konkreetselt: kas sa ei jaksa kell 7 ärgata? Ja nii hakkasimegi kahel korral päevas treenima. Vahel tegime Allaniga isegi koos - tema tüdrukud harjutasid ühel pool võimlat ja minu poisid teisel pool. Sellest pundist Martin Müürsepp tuligi.
Mulle isiklikult olid Allani võtted suureks tõukeks. Võin öelda kahtluseta, et tema oli mu karjääri suurim mõjutaja. Hakkan seda alles nüüd üha enam mõistma. Nägin, kuidas isegi legendid paindusid tema ees. Mina tattninana jätsin nipid meelde ja eks ma sealt ka ise oma otsekohese ütlemise ja kohati üsna karmi oleku olen saanud.
Jah, Allan oli vastuoluline tüüp ja ütles mängijatele tihti halvasti, aga mina ei kujuta ette, et ta saanuks üldse teistsugune olla. Tema sõnu oli teinekord valus kuulata, aga mina õppisin neist palju. Olen nüüd tagantjärele sellest aru saanud. Ma ütleksin, et see tõmme, kui sa Allani turmtule alt edukalt läbi tulid, oli kõvem kui see, et ta halvasti midagi ütles. Kui sa said hakkama tema nõutud asjadega, tasus see kõik kogu vaeva ära. Ta tegi ju nii tüdrukutest kui poistest Eesti meistrid. Allan oli üldse väga töökas inimene ja hoolitses täielikult nii Illuste kui oma võistkondade eest.
Viin täna matustele Allanile korvpalli, kuhu kirjutasin mõned nimed. Seal on meenutuseks seitse mängijat, kes tema klubist sirgusid. Tagamängijateks panin Martin ja Karl-Peeter Dorbeku, viskajateks Gert Kullamäe, Gregor Arbeti ja Marju Sõbra, suureks ääreks Erik Dorbeku ning keskmängijaks Martin Müürsepa. Nad kõik olid OSK-i kasvandikud. Sellise satsiga võiks ükskõik keda võita. Jäägu see pall Allanile sealt kõrgelt ülevalt vaatamiseks ja meenutamiseks. See näitab, kuivõrd oluline Allani tehtud töö oli.