Tarmo Kink: Eesti jalgpallis napib professionaalsust

Tarmo Kink pole põlvelõikusest kosunud soovitud kiirusel, kuid see ei võta ta näolt naeratust – ehkki taevas särav päike kisub aina enam tagasi palliväljakule.

FOTO: Tairo Lutter

Tarmo Kink käis viimati pallimurul eelmise aasta 4. novembril, kui lõpetas hooaja Levadia särgis koduliiga hõbemedaliga. Siis mindi lahku: Levadia ühines Infonetiga, Kink läks kaua muret teinud parema jala hüppeliigesega detsembris lõikusele.

Paranemise ajal on Kink nautinud hoopis uue ameti võlusid: kaheaastane Dominik ja kuuekuune Derek saavad isaga kahtlemata rohkem koos olla kui siis, kui isa iga päev profisporti teeb.

«Mu graafik on lihtne: kodu, pere ja jõusaal. Loovust pole väga vaja ilmutada,» muigab perepea. «Lastele on praegune olukord kindlasti hea. Ise võtan ka rahulikult: kui jala taas terveks saan, siis vaatan edasi. Olen omajagu aega välismaal teeninud ega tunne vajadust hirmsasti rapsida. Võin rahulikult kosuda ja intervjuud anda! Kuigi ei salga: kui päike välja tuli, tekkis taas päris kõva mänguisu.»

Olgugi et 32-aastane Kink mainib korra ka loobumist («Need mõtted on peas tiirelnud juba aastaid»), ütleb ta siiski kindlalt: endiseks jalgpalluriks teda kindlasti nimetada ei saa.

Tagasi üles