Andrus Raadik: hea, et veel üldse elus olen!

Andrus Raadik pole veel kindel, kas ja mis mahus saab koondisesuve kaasa teha, sest tervis pole jätkuvalt hea. Foto: facebook.com/Sampo-Volley

Mullu 30-aastasena Eesti võrkpallikoondises debüteerinud ja kohe ka põhimeheks kerkinud Andrus Raadikul jäi seljataha edukas, ent piinarikas klubihooaeg.

Pärnaka koduklubi Pielavesi Sampo, mis ühineb suvel Leka Volley'ga ja hakkab kandma nime Savo Volley, lõpetas Soomes hooaja kolmanda kohaga ning Raadik oli taas üks liiga silmapaistvamaid mängijaid. Erinevad tervisehädad ja mängupausid ei lubanud nurgaründajal mulluseid supernumbreid siiski korrata. Kui eelmisel kevadel viis ta Soome liiga põhiturniiri punktirekordi 676-ni, siis tänavu «piirdus» 474 punkti ja kuuenda kohaga. Laupäeval lõppenud pronksiseerias Lakkapää vastu tõi eestlane 16 (+7), 16 (+5) ja 19 (+9) punkti.

Raadik võttis intervjuus Postimehele karjääri teise välishooaja kokku ja rääkis nii saabuvast koondisesuvest kui ka edasistest plaanidest.

Andrus, esiteks, õnnitlused Soome meistrivõistluste pronksi puhul! Kas lõpptulemusega võib rahule jääda?

Ma olen rahul, et see kõik läbi sai. Pronks oli klubile väga tähtis, kuna selle nime all tegutseti viimast aastat. Ajalooline hetk.

Ütlesid, et sul on hea meel, et see kõik läbi sai. Kas ütled seda hooaja keskel tekkinud peapõrutuse tõttu?

Ka seda, jah. See oli vaieldamatult mu karjääri kõige hullumeelsem hooaeg. Kõigele juhtunule tagasi vaadates on hea meel, et üldse elus olen veel!

Esmalt sain peapõrutuse, pärast seda, veebruaris, tekkis ülekoormus. Ma pole sellest avalikult veel rääkinudki. Olin nädal-poolteist haige, kuid treenisin ja mängisin edasi. Aga lõpuks andis tervis ikkagi alla – oksendasin ja pea valutas. Lõpuks keelas arst lihtsalt trenni tegemise - ma ei jõudnud enam kõndadagi! See oli enne veerandfinaale. Puhkasingi lihtsalt nädala, ei teinud ühtegi trenni. Veerandfinaalid sujusid seejärel hästi, aga hooaja lõpp oli täielik surumine ja sundimine, et kuidagi mängud mängitud saaks. Kuna kahel nurgaründajal olid erinevad terviseprobleemid, jagasime diagonaalründajaga sisuliselt kogu rünnakukoormuse ära. 50 tõstet mängus sellise seisundiga… Isegi eile oli veel vahepeal selline tunne, et tahaks oksendada. Pigem mängiksin katkise käeluuga kui sellise tervisliku seisundiga.

Võrreldes eelmise hooajaga, mil Soome liiga punktirekordi püstitasid, oli tegu seega vastupidise kogemusega, kuigi lõpptulemus  - pronks – jäi samaks?

Jah, mullu tuli mul kõik justkui iseenesest. Polnud ühtegi märkimisväärset segavat faktorit. Aga tänavusse hooaega mahtus absoluutselt kõike. See oli keeruline katsumus.

Mis saab koondisest? Meeskond koguneb ju juba maikuu esimesel päeval.

Kuna enesetunne pole siiani paremaks läinud, siis pean võtma päev korraga. Tahan väga koondisse tulla ja selle suurepärase pundiga taas koos treenida ja mängida, aga kui tervis ei parane, pean kuskilt lihtsalt paratamatult järele andma.

Seega pole välistatud, et me ei näe sind üldse tänavu Eesti värvides väljakule jooksmas?

Selline oht on, jah. Ma ei saa hetkel midagi kindlalt lubada. Vere- ja muud tervisenäidud on iseenesest korras. Ja eks ma lähen 1. mail kogunemisele kohale ka. Loodetavasti seisund paraneb. Järelejäänud kaks nädalat annan nii kehale kui vaimule lihtsalt puhkust ja ei tee ühtegi trenni.

Kas sa peatreener Gheorghe Cretuga oled rääkinud?

Ta kirjutas mulle, et loodetavasti olen koondises kohal ja et mais näeme. Vastasin talle, et muidugi tulen. Aga Vassiljevile (abitreener Rainer Vassiljev – toim.) olen rääkinud oma olukorrast ja selgitanud, et ülekoormusest  taastumine võib võtta kaua aega.

Kui kõik siiski laabub ja saad koondisega õigeaegselt liituda, siis kas loodad koha algkoosseisus säilitada?

Lähen ja teen nii palju tööd, et see koht algkoosseisus tuleks. Kui tuleb, siis tuleb, ja kui ei tule, siis ei tule.

Sinu positsioonil jäävad teist aastat järjest koondisest eemale Keith Pupart ja Martti Juhkami. Kuidas sellesse uudisesse suhtud?

Mul pole mingil juhul hea meel selle üle, et kaks nii head meest eemale jäävad. Eesti koondis võiks olla väljas oma parima rivistusega. Kui nemad näiteks tuleksid koondisse ja mina seetõttu valikusse ei pääseks, poleks ma üldse kurb. See oleks ju loogiline, kui vaadata, kui kõrgel tasemel nad mängivad.

Lõpetuseks, sul on üks aasta lepingut Savo Volley’ga veel alles. Uue klubi tekkimise tõttu võiksid iseenesest meeskonnast lahkuda. Mida plaanid?

Ma pole veel sada protsenti kindel, kas jätkan. Pean klubiga rääkima. Nad ise loodavad ja soovivad, et ma jätkaks. (Muigab.) Eks natuke tuleks tingimuste üle arutada.