:format(webp)/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
/nginx/o/2011/05/23/595008t1h7a76.jpg)
Laupäeval krooniti WBC poksisarjas kergema raskekaalu maailmameistriks Bernard Hopkins, kes alistas punktidega Jean Pascali. Selles poleks midagi veidrat, kui Hopkins poleks MM-tiitli võitmise hetkel olnud 46 aastat, neli kuud ja kuus päeva vana.
46-aastane maailmameister – kas talent või lihtsalt äri?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tundub kummaline, et kui ühel alal on 46-aastased juba vähemalt kümme aastat pensionil, tõuseb üks mees maailma parimaks. Kusjuures, meistrivööd tõstes kinnitas mees, et ei kavatse enne 50. eluaastat karjääri lõpetada. Paratamatult tekib küsimus, mis on selle fenomeni taga.
«Hopkins oli suurepärases füüsilises vormis – kannatas hästi tempot ja poksis väga targalt. Selliseid talente võib tikutulega taga otsida,» kommenteeris Tartu poksiklubi Sirge treener Artur Sinilill, kes nägi matšist ainult viimast kahte raundi. «Tema kogemused lõid hästi välja. Eks taktika oli ilmselt paika pandud – mõnes raundis andis veidi järele, teises pani tempot juurde.»
Sinilille sõnul ei saaks aga öelda, et ka 28-aastane Pascal olnuks nigelas seisus. Viimased kaks vaatust olevat olnud üsna võrdsed ning kohtunike otsus väga tasavägine. See kõik paneb jällegi arutlema, kas Hopkinsi võidu taga ei võinud peituda midagi muud kui puhas sport.
«Poks on üks suur äri ning võib-olla kavandatakse kordusmatši. Ja mis oleks parem reklaam kui 46-aastane maailmameister?» märkis Sinilill. «Me ei pruugi ettegi kujutada, millised kõrged mängud seal tegelikult käivad.»
Sinilill osutus prohvetiks – välismaised portaalid kirjutasid eile, et juba lepitakse kordusmatši tingimustes kokku. Mullu 18. detsembril kaks meest omavahel kohtusid – siis lõppes matši viigiga. Enne kolmandat kohtumist läheb Hopkins aga vastamisi Chad Dawsoniga.