Andres Vaher: 19 aasta tagune meenutus, kuidas Arsenal ja Arsene Wenger mu südame võitsid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Arsene Wenger 2002. aastal kahe trofeega: Arsenal tuli nii Inglismaa meistriks kui ka karikavõitjaks.
Arsene Wenger 2002. aastal kahe trofeega: Arsenal tuli nii Inglismaa meistriks kui ka karikavõitjaks. Foto: REUTERS FILE PHOTO / Action Images / Scanpix

Olin juba mõne hea aasta ajakirjanikuna leiba teeninud – ja isegi olümpiamängudele pääsenud –, kuid see sõit muutis mu maailma rohkem kui ükski varasem. Ja mine sa võta kinni, võib-olla ka hilisem.

Aasta 1999, novembri lõpp. Neli hooaega Eesti koondist ja FC Florat tüürinud Teitur Thordarson on paar nädalat vaba mees. Islandlane on tüli Aivar Pohlakuga unustanud. Pigem püsivad keelel ja meelel pisarad ja kallistused, millega teda lahkumismängu järel kostitati. Ka uus töökoht – Norra tippklubi Bergeni Brann – on juba teada.

Saan võimaluse koos Teituriga külastada Londoni Arsenali jalgpalliklubi. Teitur oli siis ja on tänini Arsenali pealiku Arsene Wengeri väga hea tuttav. Ma ei oska suurt midagi oodata, aga mõne päeva pärast saan tõdeda: nähtu ja kogetu jääb minuga surmatunnini...

Tagasi üles