Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/04/27/7811319t1h0149.jpg)
- Maroko on USA-Kanada-Mehhiko ühiskandidatuurile ootamatult kibe vastane.
- FIFA inspektsioonikomisjon võib Marokot lõpphääletusele mitte lubada.
- Võib juhtuda, et mõlemad kandidaadid kuulutatakse kaotajaks.
13. juunil otsustab Moskvas MM-finaalturniiri eel kogunev Rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) kongress, kas 2026. aasta MMi korraldusõiguse pälvib Marokos või USA-Kanada-Mehhiko ühispakkumine.
Igal FIFA liikmesriigil on üks hääl ning hääletamine ei ole salajane, vaid kõigi riiklike alaliitude (sh Eesti) eelistus tehakse pärast võitja selgumist avalikuks. Võitlus muutub üha pingelisemaks ning äsja sekkus sellesse ka USA president Donald Trump. Nagu talle kombeks, Twitteri kaudu.
«USA pani koos Kanada ja Mehhikoga 2026. aasta MMi jaoks kokku tugeva kandidatuuri. Oleks kahju, kui riigid, mida me alati toetame, hakkaksid USA vastu lobistama. Miks me peaksime neid riike toetama, kui nemad ei toeta meid (sealhulgas ka ÜRO-s)?» säutsus Trump. Miks Ameerika Ühendriikide president sõna võttis?
Kui jätta kõrvale Trumpi sisepoliitilised eesmärgid ja eeldada, et tema sõnavõtt oligi ajendatud siirast soovist 23. jalgpalli MM-finaalturniir USAsse tuua, on põhjused järgmised.
USA-Kanada-Mehhiko ühiskandidatuur on küll selgelt tugevam nii majanduslikus kui ka infrastruktuures mõttes, ent poliitiliselt vägagi haavatav.
USA-Kanada-Mehhiko ühiskandidatuur on küll selgelt tugevam nii majanduslikus kui ka infrastruktuures mõttes (FIFA teeniks seal MMi korraldades rohkem tulu ning Põhja-Ameerika staadionid on absoluutsel tipptasemel), ent poliitiliselt vägagi haavatav. Ohud USA kandidatuuri (kuna 80-st kohtumisest 60 toimuks plaani järgi USAs, on ühiskandidatuur eelkõige just Ameerika nägu) jaotuvad laias laastus kaheks.
Aafrika ja Euroopa võivad moodustada koalitsiooni
Esmane probleem seisneb jalgpalli geopoliitikas. Aafrika manner on seni MMi korraldanud vaid korra – 2010. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis – ning Aafrika jalgpalliliidu (CAF) president Ahmad Ahmad (Madagaskar) on lubanud, et Maroko võib arvestada terve Aafrika toetusega. 207-st häälest (FIFA-l on 211 liiget ja neli kandideerijat ise hääletada ei saa) kuulub Aafrikale suisa 53.
Ning hiljuti pakkus Ahmad Euroopale koostööd – kui nemad hääletavad 2026. aasta MMi puhul Maroko poolt, toetab Aafrika 2030. aasta finaalturniiri osas täies koosseisus Euroopa esindajat (kes iganes see siis ka poleks). Pakkumine on Euroopale ahvatlev. Tegemist on MMi juubeliturniiriga ning 1930. aastal esimest MMi võõrustanud Uruguai on koos Argentiina ja Paraguaiga juba andnud teada, et soovivad MMi tuua tagasi oma lätete juurde.
/nginx/o/2018/04/27/7811321t1h8393.jpg)
Euroopas võib aga samuti leiduda üks tähtis jalgpalliriik, kes on 2030. aasta MMist huvitatud. Euroopa jalgpalliliidu (UEFA) president Aleksandr Ceferin tõdes veebruari alguses Argentiina ajalehele La Nacion antud intervjuus: «Lõuna-Ameerika kandidatuur oleks kena. Aga peame vaatama, kas Inglismaa soovib seda MMi. Kui nad tahavad, olen UEFA presidendina kohustatud neid toetama ja seda ma ka teen.»
UEFA liikmetele kuulub 207-st häälest 55. Sisuliselt saaksid Aafrika ja Euroopa omavahel kokku leppides 2026. ja 2030. aasta MMid teineteisele tagada. Tõsi, nii lihtne see pole, sest kui Aafrika puhul on ilmselt võimalik hääled 100% tagada, siis Euroopas mitte. Ceferinil on küll võimalik mõjutada Euroopa enamust, aga mitte kõiki. Selleks on Euroopa jalgpalliskeene lihtsalt liiga demokraatlik ja iseteadlik.
Lisaks võib Euroopa jalgpalliliite Maroko kasuks otsustama kallutada ka fakt, et seal toimuv turniir oleks Euroopa jaoks mugavas ajavööndis ning fännide jaoks lähedal ja oluliselt odavam kui üle Põhja-Ameerika mandri laotatud võistlus.
USA poolt hääletamine mitmetele FIFA liikmetele võimatu
USA (ning ühtlasi ka Kanada ja Mehhiko) teine probleem seisneb Ameerika Ühendriikide rahvusvahelises maines. Kuna jalgpalli MMi korraldusõiguse andmine pole 100 meetri jooks, kus võitja selgitab stopper, vaid iludusvõistlus, kus maksab hääletajate isiklik maitse ja arvamus, ei pruugi rahanumbritest ja superstaadionitest tolku olla.
/nginx/o/2018/04/27/7811330t1hcce1.jpg)
Kindlasti leidub FIFA liikmete seas (eelkõige araabiakeelsetes või –meelsetes piirkondades) mitmeid alaliite, kelle jaoks on USA poolt hääletamine välistatud isikliku antipaatia tõttu. Ning isegi kui see puudub, on USA poolt hääletamine sisepoliitilistel põhjustel võimatu.
Näide: isegi, kui 13. juunil Moskvas hääletuskasti juurde astuv Iraani jalgpalliliidu president oleks isiklikult veendunud, et USAs, Kanadas ja Mehhikos korraldatav MM oleks pea igatpidi parem variant, kui Marokos toimuv finaalturniir, pole tal sisepoliitilistel põhjustel mitte mingit võimalust Põhja-Ameerika poolt hääletada. Puudub ka salajase hääletuse pakutav turvavõrk.
Sama nähtus toimib ka vastupidi ehk kindlasti leidub riike (näiteks Põhjamaad), kelle jaoks on MM Marokos, kus näiteks homoseksuaalsus on kriminaalkuritegu, vastuvõetamatu. Aga suuremat kahju saab kirjeldatud välistava käitumismustri kaudu kindlasti USA-Kanada-Mehhiko kandidatuur.
Tõsi, nii FIFA kui kõik tema liikmed on olemuselt mittetulundusühingud, kusjuures FIFA põhikirjas on sätestatud, et riigipoolne sekkumine alaliidu tegemistesse toob kaasa alaliidu liikmelisuse peatamise (seda pügalat on FIFA ka üpris sageli kasutanud, viimasel ajal näiteks Pakistani, Kuveidi ja Indoneesia suhtes), mis omakorda välistab tolle riigi koondiste ja klubide rahvusvahelises jalgpallielus osalemise.
Samas katab see pügal sisuliselt vaid olukordi, kus jalgpalliliidu ja tema asukohariigi valitsuse suhted on sassis ning viimane otsustab jõuga sekkuda. Olukorrad, kus riiklik jalgpalliliit ja tolle riigi valitsus töötavad koos kas ühiste ideeliste või materiaalsete eesmärkide nimel, ei ole keelatud ning kui olekski, oleks selle juriidiline tõestamine pea võimatu.
Seega kui Euroopa võtab vastu Aafrika pakkumise ning teeb 2026. aasta MMi osas koostööd, on USA-Kanada-Euroopa võidušansid pigem kehvad, sest Maroko võib loota ka häältele teatud hulgale Aasia esindajate häältele. Jalgpalliliselt väga tugev Lõuna-Ameerika toetab küll (seoses Mehhiko osalemisega) Põhja-Ameerikat, aga kahepeale omatakse vaid 42 häält.
Euroopal otsustav roll
Ilmselt saabki 2026. aasta MMi osas otsustavaks Euroopa jalgpalliliitude hoiak, mis on paradoksaalne, sest reeglina valmistaks ülejäänud jalgpallimaailmale suurt heameelt, kui oleks võimalik teha rikkale Euroopale kambakas, mis pole hetkel aga võimalik, sest Euroopal endal 2026. aasta MMi osas huvid puuduvad.
/nginx/o/2018/04/27/7811332t1hbe51.jpg)
Kui Ceferin on enamvähem kindel, et suudab 2030. aasta MMi tuua Euroopasse ka ilma Aafrika häälteta, muutub Maroko olukord muidugi oluliselt keerulisemaks. Samuti räägib Maroko kahjuks inimõiguste olukord ning siiani pole välistatud, et mõlemad kandidaati hindav FIFA inspektsioonikomisjon otsustab, et Maroko ei vasta kriteeriumitele ning ei pääsegi lõpphääletusele.
Aga igal juhul on olukord 2026. aasta MMi korraldaja osas oluliselt põnevam, kui võinuks eeldada hetkel, mil USA, Kanada ja Mehhiko vägeva kandidatuuriga välja tulid. Nad on endiselt ilmselt soosikud, aga mitte suursoosikud.
Moskvas toimuval hääletusel on sedelitel ka kolmas lahter «ei toeta kumbagi kandidatuuri», mis pääseb aga maksvusele ainult juhul, kui saavutab avavoorus lihthäälte enamuse, mis tundub ebatõenäoline.
* * *
2026. aasta MM-finaalturniiri korraldaja valimine
- kandidaatideks on Maroko ja USA-Kanada-Mehhiko.
- igal FIFA liikmel on üks hääl, mis avalikustatakse (kandideerijad hääletada ei saa).
- 207-st hääletajast 55 on Euroopa, 53 Aafrika, 46 Aasia, 32 Põhja-Ameerika, 11 Okeaania ja 10 Lõuna-Ameerika riiklikku jalgpalliliitu.
- kui avavoorus saavutada enamuse variant «ei kumbki kandidaat», loetakse mõlemad kandidaadid kaotanuks.
- kui avavoorus saavutavad kaks kandidaati rohkem hääli, kui variant «ei kumbki kandidaat», pääsevad mõlemad teise vooru, kus selgub võitja.