Ott Järvela: Meistrite liiga poolfinaalid tõestasid ilmekalt – tippjalgpall vajab videokohtunikke

Sloveenist kohtunik Damir Skomina tegi Meistrite liiga poolfinaali kordusmängus AS Roma - Liverpool liiga Ragnar Klavanile, kui määras tema vastu penalti, kuigi käepuude polnud tahtlik, mis on jalgpallireeglite kohaselt käega mängu fikseerimise vältimatuks eelduseks. Foto: ISABELLA BONOTTO / AFP/Scanpix

• Meistrite liiga poolfinaalide kordusmängudes tõusid kohtunike eksimused esile.
• 2018-19 näeme videokohtunikke Hispaanias, Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal.
• Videokohtunike ebaõnnestumisi võimendatakse, õnnestumistest aga ei räägita.

Madridi Real mängib viie hooaja jooksul neljandat korda ja kolmandat kevadet järjest Meistrite liiga finaalis. Tegu on läbinisti fenomenaalse sportliku saavutusega. Nagu ka Jürgen Kloppi alkeemiline operatsioon Liverpoolis, mis päädis Reali finaalivastaseks saamisega.

Tähelepanu peaks kuuluma neile nüanssidele. Aga ka AS Roma pakutud vaprale lahingule – on omaette saavutus lüüa Meistrite liiga poolfinaalides kuus väravat, aga välja langeda! – ning küsimusele, miks Müncheni Bayernil jälle natuke puudu jäi? Ent mõlema poolfinaali kordusmängu järel pälvis olulise osa tähelepanust kohtunike töö.

Arusaadaval põhjusel – kohtunike eksimused olid suured ja potentsiaalselt väga mõjukad. Türgi kohtuniku Cuneyt Cakiri brigaad jättis kohtumises Madridi Real – Müncheni Bayern esimese poolaja lõpus seisul 1:1 fikseerimata penalti Bayerni kasuks, kui Marcelo blokeeris karistusalasse lennanud palli käega. Kohtumises oli ka kaks olukorda, kus Sergio Ramos müdistas karistusalas Robert Lewandowskiga, ent need polnud erinevalt Marcelo käepuutest must-valged, halltoonideta penaltid.

Ühegi nimetatud juhtumi puhul ei saa öelda, et kohtuniku õige otsuse korral oleks edasi pääsenud teine meeskond.

Sloveeni Damir Skomina brigaad jättis AS Roma – Liverpool kohtumises seisul 2:2 määramata penalti Romale ja punase kaardi Trent Alexander-Arnoldile, kes blokeeris väravaraamidesse suundunud lähilöögi ülestõstetud käega, mida ei saanud kuidagi tahtmatuks lugeda (erinevalt Ragnar Klavanile vilistatud käest, mis jalgpallireeglite järgi karistatav pole, sest käsi oli loomulikus asendis ega liikunud palli suunas). Kui nii Marcelo kui ka Alexander-Arnoldi olukorras mängis käsi palli, siis Klavani situatsioonis mängis pall kätt.

Liverpooli äärekaitsja Trent Alexander-Arnold tähistab pääsu Meistrite liiga finaali. Foto: JOHN SIBLEY / REUTERS

Ühegi nimetatud juhtumi puhul ei saa öelda, et kohtuniku õige otsuse korral oleks edasi pääsenud teine meeskond, sest penalti ei tähenda veel väravat ning andmata jäänud penaltite tagantjärele skoorile liitmine ei ole aus, sest jätab arvestamata paratamatud muutused, mis kohtumises oleksid toimunud, kui neist penaltitest oleksid ka väravad sündinud. Jalgpallimäng on elav organism, mitte labane liitmistehe.

Kui Bayern oleks saanud Reali vastu esimese poolaja lõpus penalti, selle realiseerinud ning teine poolaeg alanuks kokkuvõttes 3:3 viigiseisult, näinuksime Santiago Bernabeul hoopis erinevat teist poolaega. Millist täpselt, on võimatu öelda, kuid kindlasti olnuks mõlema meeskonna hoiak erinev. Võib-olla oleksime näinud ka lisaaega (ja penaltiseeriat), võib-olla mitte. Sama lugu Alexander-Arnoldi episoodiga – me ei tea, mis oleks edasi saanud? Kas Liverpool oleks kümnekesi vastu pidanud? Kas Ragnar Klavan oleks varem platsile vahetatud? Või oleks Loris Karius äkki hoopis penalti tõrjunud?

Jutud vandenõuteooriatest teatud klubide kasuks on absurd

Üks väheseid asju, mis kindlalt teada – kui Meistrite liigas kasutatuks videokohtunikku (VAR), oleks kõiki neid olekseid oluliselt vähem. Mõned jääksid endiselt, sest VAR ei elimineeri mitmetel puhkudel hinnangut. Näiteks Ramos vs Lewadowski situatsiooni, kus arvamused lahknevad, aga kohtuniku oma loeb. Küll aga aitab VAR tuvastada enamiku kohtunike selgetest eksimustest, nagu olid Marcelo ja Alexander-Arnoldi vastu määramata jäetud ja Klavani vastu määratud penalti.

Madridi Reali kaitsja Marcelo blokeeris poolfinaali kordusmängus karistusalas tsenderduse käega, aga kohtunikud Müncheni Bayernile penaltit ei andnud. Foto: Gabriel Bouys / AFP

Kohtunikud ei eksi meelega. Jutud vandenõuteooriatest teatud klubide kasuks on absurd, sest nende konstrueerimisel kasutatavate argumentide vahel puudub kooskõla ja järjepidevus, mis on igasuguse organiseeritud tegevuse eeldused. Muidugi tekitavad eksimused, mis soosisid ebapopulaarsemaid meeskondi (ja viimaste aastate klubijalgpalli valitseja, kelle ülikõrge egoga liider on võitnud viimasest viiest Ballon d’Or auhinnast neli, kuulub kahtlemata nende sekka), rohkem kõma, mida on tänavu kevadel olnud selgelt üle kriitilise piiri.

Eksimuste hulk viitab, et maailma tippjalgpalli tempo on teatud olukordades inimsilma jaoks liiga kiire. VAR on lahendus, mida kasutasid lõppeval hooajal Saksamaa ja Itaalia kõrgliigad. Uuest hooajast lisanduvad Prantsusmaa ja Hispaania meistrisarjad. VAR on olemas ka jalgpalli MM-finaalturniiril. Kaks suurimat kantsi, mis seni VARi tõrjuvalt suhtuvad, on Inglismaa kõrgliiga ja Euroopa jalgpalliliit (UEFA), kes valdab ja haldab eurosarju. Real – Bayern ja Roma – Liverpool kohtumised tõestasid ilmekalt, et VARi vajab ka Meistrite liiga.

VARi kasutegur on kahjust oluliselt suurem

Jah, VAR on värske. Isegi toores. Ning aegajalt lähevad asjad väga nihu. Näiteks märtsikuine Inglismaa karikasarja kohtumine Tottenham – Rochdale muutus farsiks, sest kohtunikud polnud süsteemiga piisavalt sina peal ja ei osanud valida selle kasutamiseks õiget nivood. Ning Saksamaa Bundesligas kutsuti Mainzi ja Freiburgi mehed hiljuti pärast poolajavilet platsile tagasi, sest VARiga oli tuvastatud penalti. Kindlasti juhtub VARiga sarnaseid jaburusi ka edaspidi.

Saksamaal on videokohtunik saanud tippmängude lahutamatuks osaks. Fotol uurib Bundesliga matšil videokordust Mönchengladbachi Borussia ja Berliini Hertha mängu vilistanud Bibiana Steinhaus. Foto: TEAM2sportphoto / imago/Team 2

Aga too Saksamaal juhtunu oli tegelikult palju väiksem jama, kui Marcelo või Alexander-Arnoldi vastu vilistamata või Klavani vastu vilistatud penalti. VAR teebki oluliselt vähem kahju kui kasu. VARi abil langetatud paljud õiged otsused nii Saksamaal kui ka Itaalias ei pälvi erinevalt vahel esinevatest ämbritest tohutut tähelepanu, sest see, kui koer hammustab inimest, pole kuigi põnev uudis.

Tegelikult on VAR võrreldes aasta tagasi maailmajagude karikaturniiril nähtud hädise debüüdiga tohutult edasi liikunud ja see areng võimendub veelgi läbi Euroopa nelja tippliiga otsuse hakata uuel hooajal kasutama videokohtunikke kõigis mängudes. Üha paremini on läbi mõeldud tasakaal, millal VAR sekkub ja millal mitte. Otsustusprotsess muutub nobedamaks.

UEFAl oleks mõistlik loobuda ludiitlikust hoiakust ja progressiga kaasa minna – Meistrite liigas mängitakse maailma kiireimat ja parimat jalgpalli, mis vajab ja väärib VARi.

***

Märtsi lõpus peetud Portugal - Egiptus maavõistlus, kus videokohtuniku abil loeti õigesti ära Portugali võiduvärav:

FIFA videod videokohtunike süsteemi (VAR) kohta: