Hääletuse lõpuni on jäänud

Eesti naiste kettaheiterekord võib rännata Moskvasse

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Anne Salak-Horina tänavu kevadel Moskvas Punase väljaku lähedal ajaloomuuseumi ees. Tema kunagine tulemus võib nüüd uuesti Eesti spordi ajalugu teha.

FOTO: Jaanus Piirsalu

1987. aasta kergejõustiku maailmameistrivõistlused Roomas. Legendaarsed Toomas Uba ja Raul Rebane räägivad oma reportaažides palju Jüri Tamme, Marek Kaleta ja Valter Külveti esinemisest. Aga neljanda eestlase võistlusest ei pajata nad sõnagi, kuigi ta kannab teiste eestlastega sama dressi – Nõukogude Liidu koondise oma.

See pole ime, sest Eestis pole teda kunagi tunnustatud, kuigi ta tuli nagu Jüri Tammgi samal 1987. aastal NSV Liidu meistriks. Anne Salak-Horina oli ja on Eesti kergejõustiku jaoks kadunud inimene.

Kuigi just Anne Salak-Horinale kuulub eestlannadest kergejõustiku maailma kõigi aegade edetabelis praegu kõige kõrgem koht, kui mitte arvestada odaviskes 20 aastat tagasi uuesti alustatud arvestuse pidamist. Seejuures püstitas Anne oma kunagise vägeva tulemuse otse Tallinna kesklinnas.

«Seal polnudki eriti kedagi kohal. Need, kes ise võistlesid, ja nende treenerid,» ei imesta Anne Salak-Horina, et tema nimi Eestis vähestele midagi ütleb. Tema eesti keel on endiselt väga hea, kuigi viimased 35 aastat elab ta Moskvas.

Anne heitis 1986. aastal 26-aastasena Tallinnas heitjate seeriavõistlustel tollasel Tööjõureservide staadionil Snelli tiigi kaldal oma esimese treeneri Aleksander Lohu silme all ketast 66.42. See tulemus annab maailma kõigi aegade edetabelis praegu 85. koha.

Kergejõustiku olümpiaaladest leiame maailma kõigi aegade edetabelis oma alal 100 parema seas peale Anne Salak-Horina eestlannadest veel vaid odaviskaja Liina Laasma, kelle kaks aastat tagasi visatud 63.65 annab 71. koha. Odaviske edetabel ei anna aga maailma kõigi aegade parimatest täit pilti, sest 20 aastat tagasi muudeti oda parameetreid ning edetabelit alustati nullist.

«Täiesti tuulevaikne ilm oli,» mäletab Anne siiani enda 32 aasta tagust rekordiõhtut. Tuulevaikus pole kettaheite jaoks sugugi ideaalne. Tulemus oli vägev, aasta lõpuks jäi ta maailma edetabelis sellega 12. kohale.

Erilist õnnitlemist vägeva tulemuse üle Toompea nõlval aga ei olnud, sest ta ei olnud juba siis «oma» sportlane. Põhjus oli toona üsna bürokraatlik – Eestist 22-aastaselt 1982. aasta alguses Moskvasse treenima läinud ja seal abiellunud Annet ei loetud «oma» sportlaseks. «Oma» ei ole Anne aga siiani ka iseseisva Eesti kergejõustikuliidule. Miks?

Tagasi üles