Mart Soidro: igatsedes taga kadunud aegu

Spordileht aastast 2005.

FOTO: Lauri Kulpsoo

Kui kuulsin «Spordipühapäeva» saates (ERR, 6.05.2018) Eesti Spordiajaloo Seltsi aseesimehe Rein Järva ettepanekust taastada riiklik sporti käsitlev trükiväljaanne, teritasin loomulikult kõrvu. «Küsimus on põhimõtteline. Sport on riigis ainuke suur kultuurivaldkond, kus ei ole oma häälekandjat,» tõdes Järva. Vaadakem tõele näkku: jättes kõrvale mõned kohmakad katsetused, pole seda häälekandjat olnud juba veerand sajandit.

Tellijale

Kuni taasiseseisvumiseni ENSV Ajakirjanike Liidu häälekandja «Spordileht» (1958-1993) ilmus kolm korda nädalas ja maksis kuldaegadel 4 kopikat. Sama palju kui trollipilet.

Ja Tallinna linnapildis võis esmaspäeva, kolmapäeva ja reede õhtupoolikul näha ajalehekioskite juures tavatut vaatepilti: masajatest mammidest, kerest kangetest vanameestest ja põlvepikkustest poisikestest koosnevat looklevat järjekorda. Siis polnud selles aga midagi tavatut, sest järjekord oli üks osa nõukogude elustiilist, mis tekkis ikka siis, kui oli millegi järele nõudlus. Ja «Spordilehe» järele oli suur nõudlus, sest tiraaž oli parimatel päevadel üle 70 000 eksemplari.

Tagasi üles