Rimo Hunt: nüüd ei viitsi ma koondisekutsele isegi enam mõelda, niikuinii ju ei kutsuta

Rimo Hunt Foto: Pilt videost

32-aastase ründaja puhul ei saa üle ega ümber tema omapärasest karjäärist, sest tippjalgpalli jõudis Rimo Hunt alles 26-aastaselt. Värskes Jalkas vastas Hunt lugejate küsimustele!

Kes on sinu karjääri kõige rohkem mõjutanud? (Kaspar, Pärnu)

Minu hea perekonnatuttav Toomas. Tema on mind hilisemas eas jalgpalli juurde tagasi toonud, mind aidanud ja tagant utsitanud.

Kas su karjääris on esinenud tõsiseid konflikte mängijate või treeneritega? (@veikovaldna)

Tõsiseid konflikte ei ole olnud. Eks kui kapten olin, siis oli teinekord ikka vaja mingisuguseid asju täpsustada või arutada, aga tõsist konflikti pole olnud. Ma ei saa küll öelda, et ma pole konfliktne inimene, aga üldiselt mulle tülid ei meeldi ja ega ma ei luba kellelgi minna nii kaugele, et sügavamad konfliktid võiksid tekkida. Meeskonnaspordis on muidugi normaalne, et teinekord keevad emotsioonid üle ja korraks on ütlemist omavahel, aga viie minuti pärast vabandatakse, tehakse väike kalli-kalli ja on korras sellega. On väga oluline, et emotsioonid on lubatud, aga need tuleb kohe ka hea sõnaga ära lahendada.

Kes või mis inspireeris sind jalgpalli mängima? (@andri_roomus)

Eks mul oli nooruspõlves klassikaline juhus, kui ühel päeval tuldi ja öeldi, et jalgpallitrenn on olemas. Haapsalu on väike linn ja seal oli nii, et võisid minna vehklema, korvpalli mängima, kergejõustikutrenni või jalgpalli. Me läksime sõpradega jalgpalli ja nii see algas. Teisi alasid ei tulnud mul pähegi proovida, sest ma pole kunagi olnud suurem asi korvpallur, kergejõustik on liiga individuaalne ala ja minu jaoks igav, vehklemisse sattus mu vend, aga mina mitte.

Kas sa ootad siiani Martin Reimi kutset koondisesse? (Marten, Valga)

Kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal olid koondise kogunemised lähenemas, siis ikka käis mõttest läbi, kas olen nimekirjas. Vaatad siis, et esialgses nimekirjas oled, aga teises lõplikus nimekirjas enam pole, ning mõtled endamisi, et okei. See oli veel eelmisel aastal nii, aga nüüd ma enam isegi ei viitsi sellele mõelda, ju niikuinii ei kutsuta.

Oled töötanud ka poliitikas ehk juhtinud Isamaa ja Res Publica Liidu Hiiu-, Saare- ja Läänemaa piirkonda – milliseid sarnasusi näed poliitikal ja jalgpallil? (Tambet, Tallinn)

Mõlemas tahetakse võita. Poliitikas tahetakse võita kohti riigikogus, jalgpallis tahetakse võita mänge.

Milline on olnud su karjääri kõige tähtsam värav? (@jurgen.jarvekula) 

Üsna tähtsad väravad olid Euroopa liiga kvalifikatsioonis, kui lõin 2013. aastal kübaratriki. Neid oli vaja, et järgmisesse ringi saada – seega üsna tähtsad väravad olid need (Levadia oli avakohtumise Bala Townile kaotanud 0 : 1 ja vajas edasipääsuks kaheväravalist võitu, kui kodus alistati Bala Town 3 : 0 – toim.). Aga kui palju ma nendele väravatele igapäevaselt mõtlen – ütleme nii, et õhtul magama minnes ma ei meenuta neid. Eks kui seltskonnas on mõnikord teemakohane arutelu, siis lasen peast läbi, aga rohkem mitte.

Kas tahaksid mängida ka mõnel muul positsioonil või on ründaja sulle parim koht platsil? (Jana, Tartu)

Nii kaua, kui olen professionaalset jalgpalli mänginud, olen ikka olnud ründaja. Olen sellel positsioonil juba nii kaua mänginud ja kuna iga positsioon nõuab oma eripäradega harjumist, siis on see mul jala sees. Muidugi kui mõni treener ütleb, et on vaja kaitses mängida, siis pole probleemi, kuid vaevalt keegi nii ütlema hakkab. Küll aga mingil hetkel, kui ma enam nii kõrgel tasemel ei mängi, võin ilmselt küll mängida ka mõnel muul positsioonil peale ründaja.

Kui mängisid noorena Haapsalus, kas uskusid endasse, et oled tulevikus üks Eesti liiga parimatest mängijatest? (@risto_trik)

Ausalt öeldes ei mõelnud ma kordagi nii kaugele ette, mis võib saada ja kas ma üldse tahaksin olla profijalgpallur. Mäletan, et nooruspõlves sai lihtsalt lainega kaasa mindud ja eks toona oli trenniskäimine tavaline, sest enamik lapsi käis kuskil ja nii ka mina. See oli lihtsalt mõnus tegevus, mida sai koos sõpradega tehtud.

Kui võrdled ennast teiste Eestis mängivate ründajatega, siis mis on sinus see, mida teistel ei ole? (Urmas, Keila)

Ega meil Eestis neid ründajaid üleliia palju ei ole, aga kõik nad on omamoodi tugevad, toredad ja sõbralikud inimesed. Kui midagi välja tuua, siis neil võibolla ei ole nii kirevat minevikku kui minul.

Kas pead ise arvestust, mitu väravat oled Eestis kokku löönud? (Jaan, Pärnu)

Ei. Mulle pole selline statistika kunagi oluline olnud. Samamoodi pole tähtis, et ma ise igas mängus palju väravaid lööks, sest loeb ikkagi see, et meeskond võidab.

Mis jäi Kasahstanist jalgpalliväliselt kõige paremini meelde? (Paul, Viljandi)

See oli üks huvitav aeg ja huvitav kogemus. Kui minuvanused või veel vanemad inimesed meenutavad, kuidas vanasti oli elu Nõukogude liidus, siis sinna sõites näed kohaliku elu järgi, et umbes-täpselt nii oli see elu ka meil. Aga inimesed on seal sõbralikud ja toredad. Linnas, kus mina elasin, oli rohkem kui 200 000 elanikku ja enamik neist teadis, kes ma olen; kui ringi käisid, siis taheti pilti teha ja oli nagu päris kuulsuste värk.

Sa tundud sellise lihtsa hoiakuga mängija, kes võtab kõike mõnuga, aga kas sul on olnud karjääris ka raskeid aegu? (Ilmar, Pärnu-Jaagupi)

Raskeid aegu on ikka olnud: näiteks see aeg, kui olin välismaal. Üks aasta läks meil väga hästi, tegime tubli tulemuse ja jäime napilt Euroopa liiga kohast ilma, siis aga klubi eelarve tõusis, osteti kallimad vennad sisse ja mina enam mänguaega ei saanud. See oli mentaalselt raske, sest endal oli tunne, et mille jaoks see kõik. Aga mis siin jalgpallis muidu ikka rasket on – töö nagu iga teinegi, ainult mitu korda parem! Ärkad hommikul üles, teed trenni, siis lähed koju või teed midagi muud jne. Profisportlase elu on küll rutiinirohke, aga samas jälle teistmoodi, sest on palju liikumist, õuesolekut ja seltskondlikkust.

Kes oli lapsena sinu lemmikmängija? (@erikmadisson)

Kui 1990. aastate lõpus hakkasin teadlikumalt suurt jalgpalli jälgima, siis meeldis mulle Brasiilia koondis. Nad said küll 1998. aasta MMi finaalis tappa, aga nende koondis oli väga tugev. Ja ma võiksin sealt ju valida klassikalise vastuse nagu Ronaldo, aga mulle meeldis toona väga hoopis Roberto Carlos.

Kas arvad, et oled ühe kirevama ja põnevama karjääriga Eesti mängija? (Hunt tegi pärast noorteklassides mängimist suure pausi ja jõudis tagasi jalgpalli juurde alles kaitseväes, seejärel asus ta üles ronima madalamatest liigadest ja jõudis Eesti kõrgliigasse alles 26aastaselt – toim.) (Kermo, Viljandi)

Eks oleneb kontekstist, aga ega ma klassikaline juhtum tõesti pole ja seda võib vist küll öelda, et sellise karjäärikulgemise poolest olen ma Eestis ainuke – vähemalt ma ei tea küll, et keegi teine oleks sellise tee läbi käinud. Nii et selles mõttes võib küll nõustuda, et mul on kirev karjäär olnud. Kui küsida, kas see on mulle tulnud kasuks või kahjuks, siis eks seda on raske hinnata. Mingis mõttes on kasuks tulnud, sest olen saanud teha ka kõike muud: ülikool on tehtud, sõjaväes on täismahus käidud ja seersandipagunid on peal, lollusi on piisaval hulgal tehtud ja on olnud ka suvist vabadust, mida klassikalisel Eestis mängival jalgpalluril ei ole. Mu karjääri poolest pole taga nutta midagi ega tasu mõelda, kas ma muude asjaolude puhul mängiksin mujal, sest võibolla ei mängiks ma üldse.

Kui sa poleks jalgpallur, siis kes sa oleksid? (Sandra, Elva)

Jõuluvana!

Kas oled ise juba ära harjunud, et mängid nüüd Kaljus, mitte enam Levadias? (Veiko-Kert, Tallinn)

Eks ikka. Ma ei läinud ju täiesti võõrasse keskkonda. On küll teine klubi ja teistsugune asjaajamine, aga tegelikult on see kõik üks ja sama Tallinna keskkond.

Oled ründaja ja lööd palju väravaid, aga sul ei ole endale omast väravatähistust. Miks nii? (@l6bster)

Ma pole võibolla nii edev kutt sellise asja jaoks. Olen rahulik ja austan ikkagi vastast ka. Ega mulle ei meeldi hõisata väga palju enne, kui lõpuvile on kõlanud.

Kas kahetsed midagi oma karjäärist? (Nastja, Narva)

Õnneks või kahjuks pole mu karjäär olnud nii pikk ja mul pole olnud nii erinevaid valikuid, et oleksin saanud midagi kardinaalselt valesti teha. Arvan, et kõikidest valikutest olen võtnud maksimumi.

2013. aastal valiti sind Läänemaa parimaks sportlaseks ja 2017. aastal teenisid Premium liiga esimese ringi parima mängija auhinna. Mida sellised tunnustused sulle tähendavad? (Hannes, Tartu)

Tunnustused on positiivsed ja mõjuvad hästi; eks ikka on oluline, kui saad ringi või terve liiga parimaks mängijaks, sest see on märk millestki. Kunagi on neid karikaid vaadates hea meenutada, et elus on palju asju õnnestunud. Praegu on mul need auhinnad mingisugusel riiulil kõik koos, aga kui aeg on nii kaugel, et ma enam ei mängi, siis tuleb hakata neid natuke ilusamini paigutama.

Kui tihti meenutad oma ainukest koondiseväravat, mille lõid Gibraltari vastu? (Liisel, Tallinn)

Kui tuleb teemaks koondis ja skoorimine, siis on hea meel öelda, et värav on kirjas. Muidugi on selle üle siiani hea meel, sest see oli ilus värav, mis löödud sai, aga pidevalt ma sellele ei mõtle.

Mis on kõige parem mäng, mis sa oma karjääri jooksul oled teinud? (@miarouk)

Päris palju on neid mänge, kus on olnud kõvasti action’it ja draamat, aga lõpuks on ikka kolm punkti koju toodud. Kohe puusalt ei tule sellist kõige paremat mängu meelde, aga viimastest aastatest on meelde jäänud eelmisel hooajal peetud mäng Infoneti vastu, kui jäime 0 : 2 kaotusseisu, aga lõpuks võitsime 3 : 2. Sellised mängud on emotsionaalselt väga võimsad, sest oled päris keerulises olukorras, aga suudad meeskondliku tahtejõuga välja tulla ja võidu võtta.

Kas ihkad veel kuhugi välismaale mängima minna? (@androsuuster)

Kui ma Kasahstanist tagasi tulin, ei olnud mul kohe tugevat tungi, et peaks uuesti välismaale minema. Mul on ju kaks last ja eks nad said kõvasti reisida ja muud ilma näha. See on ikkagi korralik seiklemine ja lastel on ju vaja kindlust ja järjepidevust lasteaedade ja kõige muuna. Mulle ei olnud toona prioriteet, et uuesti välismaale minna, aga kui oleks hea pakkumine tulnud, siis oleks läinud. Nüüdki oli mul võimalus sinna Aasia poole minna, aga kuna seal on kogu paberimajandus ja bürokraatia nii tugevad, siis otsustasin mitte minna. Välismaale minekuga on see, et tuleb minna õigel ajal eesmärgiga astuda järgmine samm ja jõuda veel edasi. Ma ei näe endal hetkel enam vajadust teha järgmisi samme, sest eks varsti on aeg hakata juba muid asju tegema.