Mallorca 312 – pikim ja raskeim amatöörrattaralli Euroopas

Mallorca 312 stardijärgne päikesetõus.

FOTO: Erakogu

Naljamehed ütlevad, et noorest eas tehakse trenni tulemuse pärast, hiljem seepärast, et hea on trenni teha, ning seejärel juba selleks, et peale trenni on hea olla. Sellel mõttekäigul on tõetera sees. Kuigi tahaksin minagi oma varasemaid tulemusi aegajalt üle teha, motiveerib mind siiski palju enam trennist saadav fiiling, hea seltskond ja trennijärgne saun koos saunaõllega. Kusjuures, see on kindlasti üks kestvusspordiga tegelemise võlusid, et ei pea liiga palju kaalu pärast muretsema ja võib nõrkusele lihtsamini järele anda.

Nii jõudsingi ma suht-koht elupõlise spordihingena Euroopa pikima ja raskeima amatöörrattarallini Mallorcal – pikkus 312km, tõusumeetreid 5050, osalejaid 8000 ning 2000 tahtjat jäi uksetahagi. Ja see kogemus väärib jagamist – miks mitte ka järgmise aasta aprillis järeleproovimist.

Mallorca 312 rada

FOTO: Erakogu

Ma olin kaks nädalat sõber Melviniga Mallorcal rattatrenni teinud – tööst puhanud (või põgenenud), nagu ütleb eesti mees. Kuni selgus, et kahe päeva pärast, puhkuse eelviimasel päeval, toimub saarel «hullude inimeste rattasõit» Mallorca 312. Mõtlemata seljataga olevale 1000 rattakilomeetrile ja väsimusele, otsustasin seda otseloomulikult sõitma minna. Kuidas sa muidu elad tundega, et jätsid võimaluse kasutamata.

Ütleb ju rahvatarkuski, et kahetseda tuleb tegemata, mitte tehtud otsuseid. Vaatamata sellele, et juba novembris oli iga viimane kui koht välja müüdud, õnnestus mul siiski «peale saada», sedakorda hobiajakirjanikuna. Kusjuures, ka ametlik osalus ei ole väga kallis – kui õigel ajal jaole saad, siis tuleb ilusa finišimedali, cool’i rattasärgi, superhea rajatoidu ja -teeninduse eest sõltuvalt registreerimise ajast välja käia 70-80 eurot.

Majandusmehena peaksin ma nüüd kirjutama ilmselt sellest, kuidas see 8000 spordituristi-osalejaga võistlus toob saare majandusse ca 16 miljonit eurot, või et Mallorcal pesitseb šveitslasest endise jalgratturi asutatud maailma suurim jalgrattarendi ja -puhkusefirma Huerzeler, mille 14 rattajaamas on kokku 6500 jalgratast. Samuti sellest, kuidas see Hispaania saar rattasõprade abil teadlikult oma turismihooaega pikendab. Aga ma kirjutan hoopis sõidust endast ja jagan mõned näpunäited kestvusspordi harrastamiseks.

Äratus kell 5:00 – müsli, jogurt ja pudel spordijooki. Väljas on veel kottpime, kuid rattaselga ja stardi poole teele. Ees plingivad starti ruttavate ratturite tagatuled nii kaugele kui silm seletab. Mallorcal peetakse üldse rattaturvalisusest väga lugu – kõikjal on märgid, et autojuht ei tohi ratturitest (keda on ühel ajahetkel saarel ca 50 000) mööduda lähemat kui 1,5 m, ratturitele antakse isegi ringteedele sissesõites teed jne.

Kell 7:00 on start. Pika distantsi finiši kontrollaeg, millesse mahtumisel saad lõpetaja medali, on 14 tundi. Valida on kolme distantsi vahel – 312 km, 225 km ja 167 km. Kuna esimene 155 km on kõigil üks (mägine) distants, siis vastavalt jõuvarudele ja treenitusele saab osaleja jooksvalt otsustada, millal «talle aitab», ja võtta suund finišile.

Esimesed 20 km jahedas hommikus kulges kuni Pollensa linnakeseni suures osas lauskmaal ja grupi esimese poole kiirus oli kergel pedaalimisel 40 km/h. Kuid siis, jalad soojad, hakkas tõeline M312 pihta. Esimene 2 kategooria tõus kuni Lluc’I ajaloolise mungakloostrini – 13 km keskmiselt 6-protsedilise tõusunurgaga käänulist mägiteed – kiirus vaid 10-15 km/h, käigud kerged ja päike juba väljas... Ning sedasi 10 km ülesmäge ja 10 km allamäge kulgesid esimesed 170km mööda UNESCO maailmapärandis olevat lummavat Põhja-Mallorca Serra de Tramuntana mäeahelikku.

Kui pikad tõusud olid rasked vaimule ja kehale, siis ott-tänakulikud allakihutamised käänulistel serpentiinidel eeldasid külma pead. Teed olid küll liiklusele suletud ja politsei ning kiirabiga turvatud, kuid kohati 70 km/h ulatuv kiirus mägilaskumistel oli elamus omaette. Vastavalt sõidumeisterlikkusele ja ratta konditsioonile sai samas igaüks endale sobiva laskumiskiiruse valida – turvalisus ennekõige, seda rõhutasid korraldajad igal sammul.

Kui 170 km ja suured tõusud möödas, ei läinud elu sellest lihtsamaks – lihtalt mäed olid nüüd munamäe suurused ja tõus-laskumine intervall tihedam. Vahepealsed lamedamad lõigud saare keskel see-eest üsna tuulised ja teed kohati konarlikud. Konarused ja kiviklibu teel tähendas omakorda ratturitele peavalu – kes pidi kummi remontima asuma, kellel põrus ratta küljest mõni jupp lahti. Aga see kõik käib rattamaratonide juurde.

Rasket tööd rattarajal kroonisid melurohked joogi-, söögi- ja rattaparandusalad. Kusjuures, looduse säästmise nimel ei antud sõitjatele ikka ja jälle uusi joogipudeleid – nagu meil on kombeks – vaid igaüks pidi sadulast maha tulema ja sobilikust kraanist oma pudelid ise ära täitma, olgu siis vee, spordijoogi või Coca-Colaga. Samas sai ka keha kergendada-kosutada ja vabalt jagatud faktor 50 päikesekreemi peale määrida.

Üks eredamaid lõõgastushetki oli siis, kui 12 tundi ja 284 km sõitu oli täis tiksunud ning meid võttis vastu tõeline möll, diskorid ja voolav vaadiõlu (lisaks traditsioonilisem spordikraam) väikeses Artà linnas. Oli selleks põhjuseks siis üks või teine ergutus, või hoopis lõpuks saabunud taganttuul, kuid viimased 28 km möödusid finišini üllatavalt kergel sammul ja taaskord kiiremas rütmis, keskmise kiirusega 35 km/h.

Pika päeva lõppu kroonisid juba tuledes mereäärsed Can Picafort ja stardi-finišilinn Alcúdia. Lõpuajaks märgiti 12 tundi ja 57 minutit ning tänutäheks vaeva eest kingiti ilus lõpetajamedal – suure ja uhke numbriga 312.

Mallorca 312 töökoda.

FOTO: Erakogu

Miks ma selliseid asju teen?

Vastust tuleb otsida ilmselt ühteaegu nii rahutust hingest, soovist oma elu balansseerida ja spordipisikust, mille ma oma vanematelt pea 40 aastat tagasi kaasa sain. Seejuures on spordialad ajaga vaheldunud-mitmekesistunud, seda rohkem just kestvusalade suunas – pikamaajooks, mägiratas, inline-rulluisutamine ja viimasel viiel aastal triatlon. Spordialade vaheldumine raskendab küll ühel alal päris tippu jõudmist, kuid treenib keha märksa ühtlasemalt ja aitab seeläbi kauem ning vanema eani füüsiliselt terve püsida.

Nii plaaningi ma augustis kaasa lüüa oma elu kolmandal täispikal triatlonivõistlusel IRONMAN Tallinn 2018. Samuti osalen Eesti Vabariik 100 nimel läbiviidavas meeste tervist propageerivas Kanal 2 teleprojektis Svensk Klassiker. Nimelt valmistume me ühe seltskonnaga samanimeliseks Rootsi pikamaaspordi sarjaks. Legendaarne Svensk Klassiker (mille on ühe aasta jooksul läbinud minu teada vaid neli eestlast) koosneb neljast maratonist – Vasaloppeti suusamaraton (90 km), Vätternrundan rattamaraton (300 km), Vansbrosimningen jõeujumine (3 km; viimane km ülesvett) ja Lidingöloppet maastikujooks (30 km).

Mõned näpunäited kestvusspordiga tegelemiseks

Pikkadel ja kurnavatel vastupidavusspordivõistlustel (i.k. endurance sports) osalemiseks tuleb aastaid põhja laduda – organism tervikuna, süda, veresoonkond, lihaskond, aga ka vaim ja rahakott, peavad sellega harjuma. Need on paljuski põhjused, miks on kestvusalade tipus suhteliselt vanemad sportlased – näiteks triatlonis, pikamaasuusatamises, erinevatel ultraspordialadel.

Seega üleöö, või ka lühikese ja intensiivse ettevalmistuse pealt, neile minna ei tohiks. Ja pole mõtetki – riskid tervisega, liiga palju kannatamist ja vähe head emotsiooni. Kindlasti tuleb meeles pidada, et kestvusalade trennid on valdavalt pikemad ja madalama intensiivsusega – näiteks ka tipp maratonijooksjad treenivad u. 90% jooksuajast rahulikus ja vastupidavust kasvatavas, nö. aeroobses tempo.

See tähendab tempot, mis võimaldab treeningu ajal vabalt ja hingeldamata juttu ajada. Vaid kuni 10% treeningajast pühendatakse intensiivsematele ja kiirematele trennidele, lisaks ülakehalist lihastoonust tõstvad ÜKE- ja jõusaalitrennid. Kes soovib lihtsalt kaalu vähendada, siis sedagi tehakse just madala tempoga pikemalt liikudes.

Mallorca 312 rattamaraton faktides:

  • Toimub igal aastal aprillikuus
  • 8000 osalejat (2000 jäi ootelehele); 199 ratturit osales esimesel võistlusel 2010. a
  • 36% võistlejatest on britid
  • 312 km distants (= saare ümbermõõt kilomeetrites rattasõidul)
  • 5050 tõusumeetrit
  • 800 vabatahtlikku
  • 150 mootorratturit
  • 11 kiirabiekipaaži 30 meditsiinitöötajaga
  • 16 miljonit eurot majanduslik mõju
  • 7,7 ööd veedab keskmine osaleja saarel
  • 150 eurot kulutab keskmine osaleja saarel päevas
  • Uuri lisa: http://www.mallorca312.com/

Teksti autor on majandusekspert ning rahvusvahelise spordiaktivist Ott Pärna (42).

Ott Pärna Mallorca 312 finišis koos tütardega.

FOTO: Erakogu

Tagasi üles