Kalev/Cramo 4:0 finaalivõit ei kajastaks mängude tegelikku sisu

Kristjan Kangur ja Vytenis Cižauskas võitlemas palli eest. Just võitluslikkus on olnud senise seeria üks võtmesõnu ja seetõttu meenutab finaal meeldivalt palju ka aastatetaguseid Kalev - Tartu suuri matše.

FOTO: Tairo Lutter

Eesti meistrivõistluste teises finaalmängus alistas Kalev/Cramo koduväljakul, seekord Kalevi spordihallis, Tartu Ülikooli 103:85 (58:50) ja läks seeriat 2:0 juhtima. Postimehe viis tähelepanekut teisest finaalmatšist.

1. Juba finaali moodi! Esimeses mängus läks Kalev esimestel minutitel oma teed ja vastane lasti teisel poolajal mängu tagasi paljuski oma lohakuse tõttu. Eilse kohtumise avapoolaeg kulges aga punkt-punkti-heitluses, just nagu parematel Kalevi-Tartu finaaliaastatel harjunud oleme. Väljakul sai näha tõelist lahingut: isegi koondislased ning head sõbrad Janar Talts ja Kristjang Kangur töötlesid teineteist mõnuga. Hea oli siiski näha, et alati, kui kohtunikud mängu vilega peatasid, rahunesid mängijad maha. Niivõrd intensiivsetes mängudes ei suudeta seda tihti teha.

Tartlaste soov seeria põnevaks muuta kajastus kõige paremini lauavõitluses, kus näiteks kümne minuti järel oli külaliste edu suisa 10:2. Võistkonnad väärisid teineteist täielikult. Teise veerandaja viimaste minutitega mängis Kalev aga 32:37 kaotusseisu tasa ja asus tänu kolmele järjestikusele vaheltlõikele ka poolajasireeniks 58:50 juhtima.

Tagasi üles