Tanel Kangert võttis õnnetu Giro otsekoheselt ja huvitavalt kokku

Tanel Kangert. Foto: Fotoreporter Sirotti Stefano / imago/Sirotti

Tanel Kangert astus Itaalia velotuuril sadulast maha juba 12. etapil, mil lõplikult võitluses toidumürgitusele alla vandus. Viirusesse võis profirattur haigestuda enda sõnul reovee kaudu.

«Mõtlesin hoolega, millal oma Girost kokkuvõtvalt räägin. Iga etappi eraldi lahkama ei tahtnud hakata. Seega plaanisin tuuri viimaseks päevaks paar rida siis kirjutada. Vaimusilmas kujutasin kirjeldusi eepilistest etappidest mägedes (nagu näiteks 2016 aasta 20. etapp) ja vähemalt paarist päevast, mil tundsin ennast nagu parimatel aegadel. Kahjuks midagi sellist ei juhtunud – etappi ei võitnud ning sõit jäi sootuks katki. Elul on omad seadused, suurtuuridel oma korrapära ja rutiin ning imelood kuuluvad Piiblisse.

Alustan algusest – esimesed päevad Iisraelis ei olnud üldse mitte pahad. Võrreldes mitme varasema aasta ja eelmise suurtuuriga oli „käik“ kohe sees. Veidi andsid vahetu Romandia tuur ja reisipäevad jalgades küll tunda, kuid kokkuvõttes oli esimene nädal igati korralik. Häirivamaks teguriks oli külmetus, mille hankisin Barcelona lennujaama laundži konditsioneeritud õhus 5-tunnise ootamise käigus. Esiti nohu, siis kurguvalu, köha ja päris hirmutav rögin kopsudes. Egas midagi, ravid või mitte – nädal kuni 10 päeva nohisemist garanteeritud. Peale kahte köhapäeva sain juba eraldi toa, et toanaabrit mitte häirida või nakatada. Imelikul kombel ei tundnud, et külmetus oluliselt võimekust ratta seljas pärsiks. Keeldusin kategooriliselt antibiootikumidest, sest mälestus 2014. aasta Vueltast, kus täpselt samadel põhjustel rohud peale sain ja nädal hiljem koju sõitsin, püsib meeles. Kardan sellest ajast saati antibiootikumidega varustatud, muidu toredat, arsti nagu konksus ninaga vana nõida doosi mürgiga. Paaril etapil pidanuks tulemust tegema, sest jalg oli hea ja lõpp sobiv. Ometi jäi midagi puudu, oli see otsustavus või julgus riskida?

Igatahes, minu hädade jada hakkas pihta pärast 8. etappi. Päev algas täitsa meeldivalt ja lõputõus lubas meil meeskonnaga head tulemust teha. Sõidu viimane 30km hakkas küllaltki ootamatult tihedat hoovihma sadama. Kohati ujutas valing teed üle ja mäletan täpselt, kuidas enne viimast mäge läbisime tohutu suure voolava lombi kahtlaselt pruuni veega. Vesi, mis pahises hooga maanteele haises ja nägi ebameeldiv välja, ma ei tea, kas see on mälu vingerpuss, aga mulle tundub, et see löga sattus mulle pundis sõites näkku ja suhu. Pilt oli nii vapustav, et juhuslikult meie osteopaat läbis sama kohta autoga, ning filmis üle tee voolavat reovett. Ratturite seas on vana nali, et iga õige rattur on oma karjääri lõpuks vähemalt paar lusikatäit s###a ära söönud. Vaadake ainult neid kevadisi klassikuid, kus vihma korral ratturid väikestel külavaheteedel sõites pruuniks määrduvad. Tegu ei ole alati pelgalt põllumullaga, ikka rammusamat kraami ka sekka.»

Loe edasi Kangerti blogist!