Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2018/05/21/7856774t1h1a85.jpg)
Hea Mait, alles hiljuti arutasime koos, kuidas Eestis on tehtud ülekohut Anne Salak-Horinale ja pole tunnistatud tema kettaheite tulemust Eesti rekordina. Nüüd tegi saatus Sinuga määratult suuremat ülekohut: täna saadetakse Sind Tallinnas Jaani kirikus viimsele teekonnale.
Pidasime koos Moskvas aeg-ajalt huvitavaid plaane, mida pole nüüd kellegagi ellu viia...
Sa olid terava ja kirgliku sulega, ega Sa ilmaasjata aastaid Moskvas ajakirjandust ei õppinud. Mis siis, et televisiooni. Paljudele tuleb see ehk üllatusena, aga Sa olid tõenäoliselt 1980ndate stagna-aastatel ainus, kes tegi filmi tollasest Moskva teatrilegendist, selleks ajaks põlu alla sattunud legendaarse Taganka teatri (Vladimir Võssotski!) juhist ja peamisest lavastajast Juri Ljubimovist.
See oli Sinu lõputöö Moskva ülikooli ajakirjandusosakonnas 1982. aastal. Sa rääkisid, kui keeruliselt see film sündis. Õppejõud ei tahtnud otsesõnu Su lõputööd ära keelata ja ütlesid, et selleks pole filmilinti ega kaamerat. Kuid kui ise organiseerid, siis võid teha, öeldi. Ja Sa organiseerisidki nii, et lõpuks tegid Moskva ülikooli tudengina filmi nõukogude teatrimehest Soome YLE TV kulu ja kirjadega. Rääkisid tuttavale YLE TV korrespondendile Moskvas augu pähe, et see annaks kaamera ja filmi.
Ükski televaataja Sinu filmi nõukogude ajal muidugi ei näinud. Hiljem unustati film lihtsalt ära. Aga luban Sulle, et üritan seda YLE TV kolleegide abiga üles leida. Kui Su film legendaarsest teatrimehest, kes muide suhtus eestlastesse alati väga hästi, on veel alles, siis teeme selle esilinastuse ligi üle 35 aasta hiljem Sinu mälestuseks ära.
Õnneks jõudsid Sa maha jätta tubli raamatu oma elust. Kuigi raamatu pealkiri oli «Veepallur», oli see rohkem kui tavaline spordimehe elulooraamat. Sinu suguvõsal oli keeruline ja traagiline saatus, mille taustal polnud Sinu Moskvasse mineku otsus ilmselt kerge. Maksimalistina pidid Sa aga oludest võtma parima.
Sinu suguvõsa värvikas lugu ei andnud Sulle rahu. Sa alustasid uue raamatu kirjutamist, et oma suguvõsa näitel näidata kogu traagiliste sündmuste ja valikute ahelat, milles eestlased pidid 1940ndatel ja pärast sõda hakkama saama. Kui Sa sellest rääkisid, kõlas see nagu traagiline seiklusjutt. Loodan südamest, et jõudsid raamatu käsikirjaga piisavalt kaugele, et seda on kellelgi võimalik lõpetada.
Sa rääkisid alati mõnuga oma ja teiste Eesti tudengite elust 1980ndate alguse Moskvas. Sellest, kuidas pidid end tõestama ja läbi lööma Nõukogude Liidu veepallikoondises, mis oli tollal maailma absoluutne tipp. Rääkisid avameelselt, kuidas käis elu NSV Liidu tippspordis. Mis omakorda viis meid meie viimaseks jäänud kohtumisel aprillis ühes Arbati-lähedases väikses restoranis mõttele, et on küll tehtud saateid Eesti lauljate elust ja seiklustest laia Nõukogudemaa lavadel ja selle taga, aga vähemalt sama huvitava saate saaks teha Jaan Lipso, Viljar Loori, Tiit Soku, Jüri Tamme, Sinu ja veel teistegi Eesti sportlaste seiklustest idaavarustel.
Sa ei keelanud eestlastele Moskvas kunagi oma abi. Alles hiljuti helistasid Sulle Eesti spordiajakirjanikud palvega leida Moskvas vuti-MMi ajaks soodsamat elamist, sest hotellides olid hinnad laes. Muidugi Sa aitasid, kuigi võiks tunduda: no mis see Sinu asi peaks olema, kus kirjatsurad oma elamise leiavad. Sa lihtsalt aitasid kõiki, kes olid kodumaalt.
Ilmselt on heal südamel omad piirid.
Mait, Sa jääd kordumatuks. Eelmisel nädalal lõppes Eesti spordiajaloo üks omapärasemaid peatükke. Sinu saavutust ei korda Eestis enam keegi. Sa jääd Eesti viimaseks Veepalluriks.