:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6765923t1hc2f6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/05/24/7860979t1hcc0d.jpg)
Teisipäeval avaldasime austust ja saatsime Tallinna Jaani kirikust – lahkunu kõnepruuki kasutades! – «parematele jahimaadele» olümpiavõitja Mait Riismani (23.09.1956–17.05.2018). Vägeva mehe!
Tellijale
Mart Soidro: Mait Riismani peale mõeldes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirikus käin ma ju harva ja jumalasse erilist usku ei ole. Mine võta nüüd kinni, kas just selle pärast oli sel kuumal maikuu päeval seal Vabaduse platsi kõrval olevas hoones olla ühtmoodi ülev ja kõhe. Kiriku paksud kivimüürid ja veidi tuhmunud aknaklaasid võimaldasid ju kotta tuua soojust ja päikesel paista lahkunu palgele. Kas vabanduseks, et kõige võimsamad asjad sooritas veepallur kurjade ilmade kiuste, kaugel kodumaast?
Ülev tunne oli pigem. Kohal ei olnud küll ühtegi spordiajakirjanikku, aga arvestades meie spordiajakirjanduse taset, on see ka mõistetav. Küllap olid nad kusagil eelvõistlustel, kus koduvabariigi kangemad pojad ja tütred kvalifikatsiooninormi täitsid, võiks olümpiavõitjale seal pilvepiiril lohutuseks öelda.