Eelmisel nädalal jõudis Margus Hunt kodumaale. Veetis aega perekonna ja sõpradega, käis saunas ja mõtles tuleviku üle järele. Dilemmat kettaheide või ameerika jalgpall enam pole.
Hunt: kui hästi läheb, jõuan paari aastaga NFLi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusel hooajal ei tee Hunt kaasa ühelgi kergejõustikuvõistlusel. Vähemalt üks hooaeg jääb vahele. Põhjus lihtne – õlaoperatsioonist taastumine ei luba kettaheiteliigutust teha. Sellel võiksid saatuslikud tagajärjed olla.
Juba nädala lõpus sõidab Hunt aga tagasi Dallasesse, kus hakkab taas mehemoodi rassima. Ja seda sugugi mitte kergejõustikus, vaid ameerika jalgpallis. Et vigastuspausi tõttu kaotatud aega tasa teha, hakkab Hunt harjutama kaks korda päevas.
«Viimasest jõutreeningust on kolm kuud möödas, vahepeal olen saanud end ainult jooksuga vormis hoida. Tahangi juba tagasi minna, et saaks taas tööd tegema hakata,» kinnitas Hunt kindlameelselt.
Londoni olümpia
Kui palju kahekordne juunioride maailmameister veel kettaheitele mõtleb, ei tahtnud ta öelda. Vastustest võis aga välja lugeda vaid üht – mehe põhiala on ameerika jalgpall ning seejärel tuleb kettaheide.
Küsimusele, kas kergejõustik on tema jaoks number kaks ala, vastas Hunt: «Nii ja naa. Kuna praegu olen vigastatud, on esikohal ameerika jalgpall. Eks paistab, mis tulevik toob.»
Samas ei tahtnud Hunt öelda, et on matnud maha unistuse Londoni olümpial Eestit esindada. Londoni olümpia A-norm on 65 ja B-norm 63 meetrit. Mullu heitis Hunt isiklikuks rekordiks mäletatavasti 61.33. Töö on alles pooleli.
«Muidugi tahaksin Londoni olümpiale pääseda. See oleks iga kergejõustiklase unistus. Kunagi sai see eesmärk välja öeldud ning oleks suurepärane, kui suudaksin selle ka täita,» kinnitas Karksi-Nuiast pärit mees.
Ent samas – enne õlaoperatsiooni heitis Hunt paaril korral nädalas ketast. Heitevahend olevat maandunud 60 meetri alla. Sellest rääkides pole kahekordse juunioride maailmameistri hääles ühtki emotsiooni. Samuti pole ta endale mõttes uusi eesmärke seadnud. «Ma pole mõelnud, missuguse piiri kettaheites järgmisena ületada tahaksin. Sellist eesmärki ma endale seadnud pole,» nentis ta.
Üht-teist võis välja lugeda ka Hundi vastusest küsimusele, kas ta tunneb, et on jõudnud ameerika jalgpalli näol õige ala juurde: «No kettaheide oli ka õige ala. Kui oleksin sellega edasi läinud, siis… Aga olude sunnil pidin põhiala vahetama. Kindlasti on see spordiala, mis mulle meeldib.»
Samas pole Hundi eelistustes ka midagi imestada. Kui kõik läheb loodetult, on teda sel alal ootamas hiilgav tulevik. Ja rahanumbrid on siis mõistagi mitu korda suuremad kui kettaheitjana.
«Ideaalvariant on see, kui saaksin kahe aasta pärast NFLi (ameerika jalgpalli profiliiga – toim) meeskonnaga lepingu.
Kui ülikooli nimekirja kuulun, ei saa pakkumisi teha, kuid ma olen kuulnud, et inimesed on minu vastu huvi tundnud. Mulle meeldiks Dallase meeskonda pääseda, siis ei peaks praegusest kodust kaugele kolima,» vihjas Hunt, kes ei tahtnud nimetada teisi meeskondi, kes temast huvitatud oleksid.
Välismeedia asjatundjate hinnangul valitakse Hunt 2013. aastal NFLi draft’i kolmandas-neljandas ringis. See tooks talle aastas sisse 600 000 – 800 000 eurot. Kui aga Hundil õnnestub draft’is positsiooni parandada ja ta osutuks valituks esimeses ringis, paneks ta aastas taskusse miljon eurot.
Hunt tunnistas, et ei taha rahanumbrite peale veel mõelda. Vaatamata sellele, et enamiku eestlaste jaoks on tegemist kosmiliste summadega.
Sõbrad NFLis
Ka Hunt tõdes, et korraliku lepingu korral läheks elu rahaliselt kergemaks. Tema sõnul: «Kui saaks jala kuhugi ukse vahele, oleks finantsiliselt lihtsam.»
Praegu mängib NFLis kolm Hundi endist meeskonnakaaslast. Ühega neist, kes võitis hiljuti ka Super Bowli, on eestlane tihedas ühenduses.
«Midagi minu jaoks väga üllatavat ta rääkinud polegi. Lihtsalt NFLi mängust ja eluolust,» tõdes Hunt ja lisas: «Ega minu jaoks mäng tegelikult veel päris peensusteni selge pole. Aga oskan juba natuke paremini vaadata ja mängu jälgida. Need nüansid on paremini selged.»
Tänavu suvel keskendubki Hunt täielikult ameerika jalgpalli treeningutele. Jõusaalijuhendajatega on kokku lepitud, et ta saab õlavigastuse tõttu treenida omas tempos.
Kõik treenerid tahavad, et Hunt oleks sügisel terve ja valmis korralikku hooaega tegema. Alal, mis on tema jaoks number üks.
Ent mida ütleb ema Eda poja valikute kohta? «Ema on õnnelik, et poeg on õnnelik,» vastas 23-aastane Hunt kergelt muiates.