/nginx/o/2018/06/07/7888073t1h6e0d.jpg)
Talvel elab kogu Eesti kaasa Kelly Sildaru suusatrikkidele. Suvistest ekstreemaladest polnud tänaseni kedagi kõrvale panna. Kuid nüüd on! Maailma tippude hulka murdnud uus vinge Eesti tüdruk – veelaudur Mari-Liis Siimon tuli hiljutisel maailmakarika võistlusel viiendaks.
Hoogne hüpe paadisillalt, ja juba kihutabki Mari-Liis juuste lehvides minema, ajades Männiku wakepargi peegelsileda veepinna sekundiga keema. Kuid põnevamad asjad on alles ees! Hetk hiljem hüppab ta juba reilile ja teeb seal laisa rahuga 540-kraadise pöörde. Lennutab end veepinnalt taas õhku ja tuleb S-Bend 720 ehk juba topeltpöördega õhulend. Kihutab kikkerisse ja Back-mobe, ehk tagurpidisalto koos 360kraadise pöördega ning veatu maandumine käib tal otsekui muuseas.
Ja hoolimata sellest, et lennud on kõrged ning kiirus 31 km/h, jõuab Mari-Liis veel vajadusel elegantselt lauast haarata, nii et kõik näeb väga ilus välja. Ei mingit rahutut rapsimist ega tahtmatuid liigutusi, sporditalent valitseb oma metsikut ekstreemspordivahendit täielikult.
«Mari-Liisil on tohutult potentsiaali,» pole Eesti veelauakoondise treener Ranno Maasikmets kiitusega kitsi. «Eestis teist tema tasemel sõitjat pole. Ja hiljutine viies koht maailmakarikasarja võistlusel, kus osalejaid oli rohkem kui 30 riigist, on väga kõva saavutus. Kõik maailma tipud olid kohal, sellest palju suuremaid võistlusi meil veelauas polegi.»
Mingit loorberitel lebotamist sportlane ja treener endale loomulikult ei luba, kogu suvi on treeninguid täis ja eesmärgid julged. «Siht on jõuda maailma tippude sekka, esikolmikusse,» ütleb Mari-Liis enesekindlalt. «Ja kui ühel heal päeval valitakse veelaud olümpiaalade hulka, läheksin kõhklematult Eestit esindama!»
:format(webp)/nginx/o/2018/06/07/7888067t1h7c1d.jpg)
Mari-Liis teeb meile video ja fotode jaoks suure hulga trikke ja oleme mõlemad fotograafiga võlutud. Kohutavalt tahaks ise ka vette ronida, sest veelauasõit tundub nii pööraselt äge! Ja nii lihtne…
Kuid nii see loomulikult pole – veelaua tipptase on kosmilistes kõrgustes! Tavalisele harrastajale esitab juba veelauale püsti jäämine paraja väljakutse. Maailma paremikku küündimiseks treenitakse jõudu, õhutaju, koordinatsiooni ja reaktsioonikiirust aastaid. Mari-Liis on aga veelaual alles neljandat aastat ning juba tipus – kuidas see ometi võimalik on?
«Ta on tohutult järjekindel, harjunud tööd tegema,» ütleb Ranno Maasikmets, Eesti kõige kõvem treener, kes meil veelauas ette näidata on. «Mari-Liisi suur eelis on, et ta on teinud terve elu väga kõrgel tasemel iluvõimlemist – tugev kehatunnetus, julgus, jõud, koordinatsioon on sealt vundamendiks all. Lisaks on ta suur lumelaua- ja lohesurfifänn. Veelaual andis see korraliku edumaa.»
Lihtsalt ei tule miski aga ka tõeliselt osavatel – veelaud on tugeva iseloomuga sõiduvahend, mida pole kaugeltki kerge taltsutada. Vaja on väga palju sõita. Kuid see pole niisama lihtne – tegemist on äärmiselt jõulise alaga, mis pakub suurt väljakutset kogu keha lihastele, eriti veel kätele. Nii et pikka trenni ei jaksa järjest teha isegi täielikud tipud. Mari-Liis Siimon on oma napist 22 eluaastast hoolimata karastunud kuju. Pingutamist peab ta pisipõnnist peale loomulikuks ning millegi üle kurtmist tuleb üliharva ette.
«See on ülihea tunne, kui sa maandud uue raske triki järel – lihtsalt võrratu!» kinnitab Mari-Liis emotsionaalselt. «Aga kui täitsa uut asja õpid, siis ikka tulevad kukkumised ka. Hulle plärtse on olnud, aga isu ära ei lähe.»
:format(webp)/nginx/o/2018/06/07/7888063t1hfc0a.jpg)
Mõnel kõrgel lennul läheb ka seekord üht-teist viltu, nii et Mari-Liis kukub mitu korda. Meie kaldal hoiame pead kinni, tema aga heidab muretu optimismiga: «Oh, need kukkumised täna olid pigem naljakad, ikka juhtub,» ja tuhiseb juba uuele ringile.
Ekstreemspordialasid saadavad alati kollijutud kõikvõimalikest hirmsatest õnnetustest. Männikulgi on iga raja alguses suured sildid «Obtsaaklite kasutamine omal vastutusel!» Kui hull see reaalsus siis õieti on? «Enamus õnnetusi juhtub niisama lollitades, sugugi mitte trennis,» selgitab Maasikmets. «Eks ma olen ka ise veest mõne ära toonud, kes on end kukkudes uimaseks löönud. Vesi pole nii pehme midagi, vastu vaikset vett maandudes on tunne, nagu lendaks vastu betooni.» Vigastused vees siiski sama tõsised pole, kuid sinikatest ei pääse. Uljamaid trikke tehes kantakse löögivesti, mis veidi kaitseb, kuid purunematuks siiski ei muuda.
«Trikid on loomulikult riskantsed, hästi kõrgel õhus, aga ma ei pane kedagi ilma ettevalmistuseta suure väljakutsega silmitsi. Seal on väga palju nüansse, mis peavad olema juba lihasmälus, eelnevalt selgeks õpitud, siis paned alles laua alla ning teed seda kõike veepargis,» räägib treener. «See on nagu trepist minek – aste haaval teeb seda igaüks, kellel vaid tahtmist ja püsivust alaga tegeleda. Aga selge see, et astmeid vahele jätta ei saa ja otseteed ei ole, veelaua alal veel eriti! Nii et ega see tervisesport pole, läheb ikka ekstreemspordi alla.»
«Eks sõltub ka, mis eesmärgid on,» lisab Mari-Liis. «Kui inimene tahab lihtsalt uut elamust saada ja kogeda, kui lahe on veelaua peal kihutada, võib ta ka lihtsalt algteadmised ära kuulata, kohe vette minna ja proovida. Aga kui tahad kuhugi jõuda, on väga oluline, et vundament oleks õigesti laotud.»
/nginx/o/2018/06/07/7888075t1h85d6.jpg)
Treener õpetab tähtsaimad oskused kuival maal selgeks – kuidas tuleb keha hoida ja lauda juhtida. Nii on vigade parandamine kõige kiirem ja valed harjumused ei jõua juurduda. Õhutrikid tehakse selgeks batuudil või veel ilma lauata. «Saltot on väga hea õppida siitsamast paadisillalt vette hüpates – see ei tundu üldse hirmus, saad turvaliselt proovida. Raskusjõud ja hoog teevad suure osa tööst ise ära. Saad tunde kätte ja palju julgem on sama ka kikkerist proovida,» räägib Maasikmets. «Olen puutunud kokku inimestega, kes on tulnud veelauatrenni, kannatades ise pöörase veehirmu all. Veehirm pole tegelikult üldse mingi takistus, sellest saab väga ruttu üle. Ja hirmust laiemalt ka. Sul on vaja lihtsalt kogemust, et saad hakkama, siis hirm taandub. Tavaliselt panen inimesed kalipsos siia kalda lähedale ulpima, päästevest seljas, ja siis nad näevad, et põhja ei vaju, isegi kui ise mitte midagi ei tee. Mõnigi on veelaua kaudu suureks veesõbraks saanud. Ja vormi saab väga ruttu – kõhulihased, õlad, käed, kõik lihased töötavad... Kes suvel rohkem sõidavad, nende puhul on muutus silmaga näha.»
Lisaks on vaja tasakaalu, koordinatsiooni ja õhutaju – needki on arendatavad, kuid mõnele annavad varasemad kogemused ja kaasasündinud eeldused siiski parema positsiooni ning areng läheb libedamalt. «Mina kedagi tagant ei sunni ja liiga raskeid asju ka tegema ei pane, palju parem on järk-järgult edasi minna. Et sa kunagi ei läheks uue triki kallale liiga vara! Kui teed kõike õiges järjekorras, lood parimad tingimused, et asjad tuleksid välja.»
Treeneri sõnul pole tal ette tulnud, et inimene tahab, aga tal lihtsalt ei õnnestu. «Kes jonni ei jäta, saab viimaks latist üle, kuid baastasemest edasi on arengutempo väga erinev. Kõige paremad on sellised õpilased, kes on nõus tõesti palju tööd tegema ja ise vaeva nägema. Teine pool on anne – kui kiiresti keha kaasa tuleb. Mari-Liis on selles mõttes ideaalne kombinatsioon – tänu iluvõimleja taustale on harjunud pingutama ning tal tuleb kõik selle võrra lihtsamalt välja. Tal on võitleja hing, meeletult palju tahet ja väga hea huumorimeel – see aitab ka ebaõnnestumistest üle saada.»
/nginx/o/2018/06/07/7888072t1h66b6.jpg)
Mari-Liisi muhe olek on temaga suheldes kohe tunda. Lisaks on ta väga konkreetne ja sihikindel, saad kohe aru, et vaoshoitud rahulike maneeride varjus keeb meeletu energia. Kuid see, mis teda tegutsema tõukab ja raskete treeningute käigus vastu pidada aitab, pole vaid saavutamisvajadus, vaid ka mängulust. «See ala tekitab sõltuvust, väga hea tunne on seal õhus olla! Kui kas või üks päev trennist vahele jääb, tuleb rahutus sisse – tahaks taas vee peale pääseda,» räägib neiu hasartselt. «Kui teen kõrget õhulendu, siis lihtsalt naudin seda lendamist. Aga kui on raskem trikk, mõtlen enne hästi täpselt läbi, mida teen. Õhus mul polegi enam aega midagi mõelda – otsin silmadega maandumist ja loodan, et saan sellega hakkama.»
Suur pluss on ka tiimitunne – Mari-Liisile on võimalus sõpradega koos treenida suureks innustuseks, vastastikku tõugatakse üksteist mugavustsoonist välja ja innustatakse oma võimete piire nihutama.
«Ja väga tähtis on hea treener!» lisab. «Ranno on minu seljatagune, ta sisendab julgust ja eneseusku. Mulle piisab teadmisest, et ta on kaldal – suudan kohe palju rohkem. Teinekord treenin üksi ja võiks ka mõne raskema triki teha, ilmselt saaksin hakkamagi, aga ilma treenerita ei ole üldse nii mõnus ennast ületada.»
/nginx/o/2018/06/07/7888071t1hc17d.jpg)
Treener möönab, et veelauaga tegeledes saan endas paljusid asju arendada, aga paras ports julgust peab ikka juba algusest saati sees olema. Julgustki saab kasvatada, aga kes turvatsoonist üldse nina välja pista ei taha, see veelaual püsima ei jää. Selles mõttes klassikaline x-mängude trendi- ja tulevikuala.
«Julgus on üks olulisem omadus tõesti,» tunnistab treener. «Kõik need pea alaspidi saltod ja pöörded hästi kõrgel õhus on kõrvalt vaadates väga hirmsad asjad. Ja pead olema valmis ka natuke haiget saama. Mulje, et trikid tulevad hästi lihtsalt välja, on väga petlik!»
Eesti parim veelaudur Mari-Liis on treeneriga päri: «Vahel harjutad mõnda trikki nii kaua, et lõpuks on süda paha, aga ikka välja ei tule! Siis võtab meele mõrudaks küll.»
Kuid viimaks saab ka keerukaim figuur vallutatud. Huvitaval kombel juhtub vahel, et keha teeks justkui ise salaja kodutööd ja saab puhkuse ajal oma ülesandest aru.
Treener Ranno õppis ise uut ala kõige raskemal moel – omaette hasardiga uuris, katsetas, kukkus ja sai haiget, sest õpetajat tol ajal Eestist veel leida polnud. Nüüd on ta end aastaid täiendanud, maailma tippudelt kasulikke nõuandeid kõrva taha pannud ja oskab oma õpilaste progressi märksa sujuvamalt ja valutumalt suunata. «Profid ei lähe kunagi uisapäisa proovima. See pole lihtsalt võimalik, et asi kogemata õnnestub. Pikka aega treenitud keha, pea ja närvisüsteemi hea koostöö on see, mis lubab niisuguseid trikke teha.»
Kas siis riske üldse mitte võtta oleks kõige turvalisem? Loogika justkui ütleks jaa, praktika aga, et ei. Selge see, et igaühest ei saa ekstreemalade harrastajat, kuid aeg-ajalt uute väljakutsete abil oma turvalise maailma piire nihutades on elu palju avaram, lõbusam ning elamisväärsem. Kui mitte midagi ei proovi, mida hirm teha keelab, juhtub aga vastupidi – hirmu kammitsad tõmbuvad su ümber aina tihedamalt kokku ning tegutsemisväli aheneb. Veelaud pakub tohutus koguses elamusi ja adrenaliini, kõik pinged lendavad peast paari kiirema tiiruga välja. Ja riskid pole kõige selle hea kõrval, mida siin võita on, kuigi suured. Muidugi vaid siis, kui tegutseda mõistlikult ja hinnata oma võimeid realistlikult. Kuid paraja adrenaliinilaksu saab sellestki, kui mõnele osavamale hulljulgele lihtsalt kaasa elada ja pöialt hoida.
VEELAUASPORDI KÕRGE LEND
/nginx/o/2018/06/07/7888073t1h6e0d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2023/01/03/15059933t1h4859.jpg)