MM-fookus. Maotaltsutaja Tite taastab Brasiilia hiilgust

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa koondised on võitnud kolm MM-tiitlit järjest (2006 Itaalia, 2010 Hispaania, 2014 Saksamaa). Selle võidumarsi kõige tõenäolisem peataja on Brasiilia, kes on ainsa mitte-Euroopa koondisena suutnud Euroopas peetud MMi võita (1958 Rootsis).
Euroopa koondised on võitnud kolm MM-tiitlit järjest (2006 Itaalia, 2010 Hispaania, 2014 Saksamaa). Selle võidumarsi kõige tõenäolisem peataja on Brasiilia, kes on ainsa mitte-Euroopa koondisena suutnud Euroopas peetud MMi võita (1958 Rootsis). Foto: OLI SCARFF/AFP/Scanpix

Mitte pelgalt pisarad ja kaotus, vaid rahvuslik häbi. Kas nelja aastaga on võimalik šokist üle saada? Küllap, sest aeg ravib haavad. Ent kas õppetunnist ka tegelikult õpiti?

Kurbmängu lava järgi «Mineiraçoks» ristitud 1:7 katastroofi järel näis, et vastus viimasele küsimusele on eitav. Brasiilia jalgpalliliit nimetas koondise peatreeneriks taas Dunga, kes oli treeneriametis kogenematuna koondist tüürinud ka aastatel 2006-10. MMil olid tema hoolealused toona auti löödud juba veerandfinaalis, kuid sellegipoolest kuulutas alaliidu tehniline direktor Gilmar Rinaldi nüüd: «Kutsume appi mehed, kes tulid maailmameistriks, et tuua riietusruumi jälle võitjageen!»

Brasiiliat asus tagasi võiduteele suunama 13-meheline treeneritiim, kuhu teiste seas kuulusid koos Dungaga 1994. aastal kuldse jumalanna pea kohale tõstnud Taffarel ja Mauro Silva. Tulemus? Kaks aastat hiljem, kui peetud oli kolmandik MMi valikmängudest, oli Brasiilia tabelis kuuendal kohal, finaalturniirile pääsejate seast väljas.

Dunga ainus lootus peitus kodustes olümpiamängudes. Kuldmedal andnuks talle lisaaega. Ent seda võimalust Dunga ei saanudki. Kuu enne olümpia algust peetud Copa America sajandat sünnipäeva tähistaval turniiril lõid Ecuador ja Peruu brasiillaste ees kohamängude ukse pauguga kinni.

2016. aastal vahetult enne Rio de Janeiro olümpiamänge tehtud peatreenerivahetus osutus täistabamuseks.

Nüüd avanesid lõpuks ka alaliidu silmad. Dunga saadeti minema ning tema asemele toodi Corinthiansi peatreener Tite, keda paljud nõudsid koondise juhendajaks juba 2014. aastal. Edasine on ajalugu.

Tite ei teinud koondises suuri muutusi, kuid pani aastajagu varem puujalgadena mõjunud mehed mängima kui pooljumalad. Tema käe all on Brasiilia seni võitnud 20 mängust 16 ja kaotanud vaid ühe. Seitse järjestikust võitu MM-valiksarjas aitasid neil esimese meeskonnana kindlustada pääsu Venemaale.

Et mõista, miks Tite suutis Seleção taas elule äratada, tuleb minna ajas pool sajandit tagasi. Brasiillased olid toona järjepanu MM-tiitleid korjates ettevalmistuse mõttes professionaalid, seda ka tänapäevases võtmes. Meeskond kasutas suisa psühholoogi teeneid, arstidest ja füsioterapeutidest – ehkki tollal seda sõna vaevalt veel tuntigi – rääkimata.

Ka taktikaliselt laenasid brasiillased ideid Uruguayst, Argentinast ja Ungarist ehk parimatelt, viskasid need mõtted ühte sulatusahju kokku ja said tulemuseks midagi sellist, mida kadestas kogu maailm. Tiitlilt tiitlile sammudes langeti ühel hetkel aga eneseimetluse võrku ja karistus oli valus tulema.

Brasiilia jalgpallikoondise peatreener Tite.
Brasiilia jalgpallikoondise peatreener Tite. Foto: Leonhard Foeger / Reuters

Brasiilias on alati au sees peetud fakti, et koondist juhendab oma mees, mitte välistreener. Nii jäädi aga Euroopa jalgpalli arengusuundadest, näiteks kümnekonna aasta tagusest Pep Guardiola juhitud revolutsioonist, lootusetult maha. Tagantjärgi vaadates ei olnudki seega nii suur ime, et Saksamaa kiskus end vaimusilmas juba kuningatroonil näinud brasiillased neli aastat tagasi Belo Horizonte juuliõhtus halastamatult alasti.

«Olen õppinud, et pean õppima,» sõnastas Tite oma nägemuse sellest, kuidas Brasiilia taas eduteele juhatada. Ta õppis ka ise: Euroopa-reisidelt viis ta koju kaasa mõistmise, et hea kaitsemäng ja hea rünnak ei pea sugugi teineteist välistama. Tite Brasiilia mängib kõrge kaitseliiniga, ent samas kompaktselt, nii et neid on üliraske murda. «Nagu 1970. aasta Brasiilia,» ohkas Argentina veterantreener Cesar Luis Menotti austusega 2016. aasta novembris, kui Tite hoolealused olid valikmängus kuulsatele naabritele 3:0 tuule alla teinud.

On sümboolne, et 2010. aasta MMiks koosseisu kokku pannes põlgas Dunga ära noore Neymari. 2014. aastal oli pendel kaldunud teise äärmusesse: kogu Brasiilia lootused olid siis juba superstaari staatuses Neymari õlgadel. Ning ehk just sel hetkel, kui Kolumbia kaitsja Juan Camilo Zúñiga põlv veerandfinaalis ründaja selja lõhkus, purunes ühtlasi kogu meeskonna eneseusk?

Mõneti on hüppeliigese trauma, mis on Neymari viimased neli kuud väljakult eemal hoidnud, talle endale, Titele ja kogu Brasiiliale isegi õnnistus. Kogu riik ei vaata enam ühe mehe otsa – või kui isegi vaatab, on see mees pigem Tite. Dunga esines telekaamerate ees sõdalase kombel, ent karismaatilisele Titele meeldib mõjuda pigem mõttetargana. «Maotaltsutaja,» iseloomustas teda tabavalt üks kohalik jalgpalliekspert. Kas armastatud peatreeneri vilepilli järgi tantsimine toob sambamaale kuuenda MM-tiitli?

Brasiilia koondis

  • Viiekordne maailmameister (1958, 1962, 1970, 1994, 2002), kaks MM-hõbedat (1950, 1998), kaks MM-pronksi (1938, 1978).
  • Kaheksakordne Lõuna-Ameerika meister (1919, 1922, 1949, 1989, 1997, 1999, 2004, 2007)
  • Neljakordne maailmajagude karikaturniiri võitja (1997, 2005, 2009, 2013).
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles