1) jalgpallurid võivad pärast lepingu lõppemist töökohta vahetada ilma üleminekutasuta, 2) kuna Euroopa Liidus kehtib tööjõu vaba liikumise põhimõte, ei tohi selle liikmesriikides kehtida piiranguid ühte võistkonda kuuluvate ELi kodanike arvu suhtes. Sisuliselt muutus võimalikuks olukord, kus näiteks Saksamaa klubi eest tuleb platsile 11 prantslast. Varem kehtinud piirang – maksimaalselt kolm teise riigi kodanikku võistkonna kohta – kadus ning muutis tundmatuseni ka jalgpalli MMi.
Nimelt võimaldas Bosmani reegel rahakamatel klubidel komplekteerida võistkond ilma mängijate passi vaatamata. Kuna tehnoloogilise arengu läbi kasvasid teleõiguste eest makstavad ja teenitavad summad oluliselt suuremaks, paisus hoobilt ka tippklubide rahaline ressurss.
Kui veel 1998. aasta MMil sai rahuliku südamega öelda, et maailmameistriks kroonitud Prantsusmaa oligi tolle hetke maailma parim jalgpallimeeskond, siis 2002. aasta tšempioni Brasiilia kohta enam sama veendumusega mitte, sest kadunud piirangutest tulenev klubide tormiline areng tähendas, et seal mängitava jalgpalli kvaliteet oli koondiste omale järele jõudnud.
Ning praegu pole enam kahtlust, et maailma parimat jalgpalli mängitakse klubides. Esiteks pole meeskonna komplekteerimisel suuri piiranguid ja teiseks on koondiste treenerite kontaktaeg võistkonnaga niivõrd piiratud, et põhjaliku kokkumängu tekitamine pea võimatu. Jalgpalli MMi suurim väärtus pole seega enam parim kvaliteet, vaid sügavaimad emotsioonid.
Sest kuidas iganes ka maailma (loe: Euroopa) tippklubid ei prooviks koondiste jalgpalli jalgealust õõnestada, pole üks asi muutunud ega paista ka muutumas olevat – maailma parimate jalgpallurite jaoks on MM-karikas jätkuvalt pika puuga kõige ihaldatum trofee, sest nad saavad aru, et selle võitmine on kõige raskem.