Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/06/12/7896470t1h70d0.jpg)
Keskpärane Belgia jalgpalluri Jean-Marc Bosmani leping Standard Liege’iga lõppes 1990. aasta suvel ja ta soovis siirduda Prantsusmaa klubisse Dunkerque. Liege nõudis üleminekutasu, mida Dunkerque polnud nõus maksma. Bosman jäi eikellegimaale ning kaebas olukorra edasi Euroopa kohtusse, mis langetas 1995. aastal otsuse, kus sätestati, et
1) jalgpallurid võivad pärast lepingu lõppemist töökohta vahetada ilma üleminekutasuta, 2) kuna Euroopa Liidus kehtib tööjõu vaba liikumise põhimõte, ei tohi selle liikmesriikides kehtida piiranguid ühte võistkonda kuuluvate ELi kodanike arvu suhtes. Sisuliselt muutus võimalikuks olukord, kus näiteks Saksamaa klubi eest tuleb platsile 11 prantslast. Varem kehtinud piirang – maksimaalselt kolm teise riigi kodanikku võistkonna kohta – kadus ning muutis tundmatuseni ka jalgpalli MMi.
Nimelt võimaldas Bosmani reegel rahakamatel klubidel komplekteerida võistkond ilma mängijate passi vaatamata. Kuna tehnoloogilise arengu läbi kasvasid teleõiguste eest makstavad ja teenitavad summad oluliselt suuremaks, paisus hoobilt ka tippklubide rahaline ressurss.
Kui veel 1998. aasta MMil sai rahuliku südamega öelda, et maailmameistriks kroonitud Prantsusmaa oligi tolle hetke maailma parim jalgpallimeeskond, siis 2002. aasta tšempioni Brasiilia kohta enam sama veendumusega mitte, sest kadunud piirangutest tulenev klubide tormiline areng tähendas, et seal mängitava jalgpalli kvaliteet oli koondiste omale järele jõudnud.
Ning praegu pole enam kahtlust, et maailma parimat jalgpalli mängitakse klubides. Esiteks pole meeskonna komplekteerimisel suuri piiranguid ja teiseks on koondiste treenerite kontaktaeg võistkonnaga niivõrd piiratud, et põhjaliku kokkumängu tekitamine pea võimatu. Jalgpalli MMi suurim väärtus pole seega enam parim kvaliteet, vaid sügavaimad emotsioonid.
Sest kuidas iganes ka maailma (loe: Euroopa) tippklubid ei prooviks koondiste jalgpalli jalgealust õõnestada, pole üks asi muutunud ega paista ka muutumas olevat – maailma parimate jalgpallurite jaoks on MM-karikas jätkuvalt pika puuga kõige ihaldatum trofee, sest nad saavad aru, et selle võitmine on kõige raskem.
Esiteks avaneb karjääri jooksul võimalusi MM-karikale mängida väga vähe (reeglina mitte üle kolme). Teiseks kujutab kodakondsuse nõue takistusi, mis klubijalgpallis tundmatud – näiteks kui ikka head vasakkaitsjat pole, siis pole võimalik teda osta, vaid tuleb hakata nuputama. Kolmandaks suudavad koondiste turniirid hõivata ka jalgpallist muidu mitte ülearu palju huvituvate inimeste tähelepanu, sest see on üpriski hõlbus – üheksa kuud kestva klubihooaja asemel kestab MM ju kuu aega ning on äkilisema ja dramaatilisema formaadiga.
See tähelepanu jõuab erinevaid kanaleid pidi ka mängijate teadvusse. Kaasnevad närvipinge, ärevus ja vastutus. Ning teadmine, et üks eksimus tähendab nelja aasta töö nurjumist. Just sellepärast juhtuvadki sellised asjad, nagu Saksamaa – Brasiilia 7:1 eelmise MMi poolfinaalis.