MM-fookus. Olukorrast Aasias ehk kuidas Põhja-Korea 1966. aastal valehäire andis

Põhja-Korea - Portugal veerandfinaal 1966. aasta MMil. Foto: Personalities / ©2002 Credit:Topham Picturepoint/Scanpix

Põhja-Korea ei ole kahjuks riik, mille inimesi kohtab maailma erinevates vaatamisväärsustega tutvumas. Põhja-Korea turist on, oleme ausad, sisuliselt ise vaatamisväärsus. Mis muudabki eriliseks 2002. aasta, kui seitse põhja-korealast sõitsid Põhja-Inglismaal asuvasse Middlesbrough linna turismireisile ja pälvisid ülimalt sooja vastuvõtu. Tegemist oli seitsme tol hetkel veel elus olnud 1966. aasta Põhja-Korea MM-koondise liikmega.

Just Middlesbrough's peetud kohtumistes viigistasid nad Tšiiliga ja alistasid alagrupiturniiri viimases voorus 1:0 Itaalia, millega jõudsid veerandfinaali, kus asuti Portugali vastu 25. minutiks 3:0 juhtima, aga saadi lõpuks 3:5 lüüa. See oli Aasia jalgpalli jaoks esimene kord MMil alagrupist edasi pääseda. Järgmist tuli oodata 28 aastat (1994 jõudis 16 parema sekka Saudi-Araabia).

Kui seitse põhja-korealast 2002. aasta oktooris Middlesbrough’s mälestuste radadel sammusid, oli mõni kuu varem lõppenud esimene Aasias korraldatud MM-finaalturniir, kus mõlemad korraldajad tegid oma parima sportliku tulemuse – Jaapan jõudis kaheksandikfinaali ja Lõuna-Korea suisa poolfinaali, ent leppis lõpuks neljanda kohaga.

Oli põhjust arvata, et Aasia on küürust üle saanud ja liugleb edaspidi mitte tingimata kiires, aga sujuvas tempos maailma jalgpalli tipu poole. Ent 2006. ja 2014. aasta MMidel jäädi kollektiivselt alagruppi toppama, 2010 jõudsid Jaapan ja Lõuna-Korea kaheksandikfinaali, ent üldplaanis ei ole võimalik rääkida Aasia koondiste progressist.

Kui peaks asetama panuse, kas enne tuleb maailmameistriks Aasia või Aafrika koondis, kuulub eelistus kindlasti Aasiale.

Sedapuhku ollakse esindatud viiekesi. Lisaks valikgruppide kaudu MMile jõudnud Iraanile, Lõuna-Koreale, Jaapanile ja Saudi-Araabiale mängib neljandat korda järjest MMil ka Austraalia, kes pääses sinna tänu kontinentidevahelises play-off’is Hondurase üle saavutatud võidule, mis polnud aga piisav päästmaks peatreeneri Ange Postecoglou töökohta. MMile viib Austraalia meeskonna hollandlane Bert van Marwijk, kelle juhendamisel võitis Holland 2010 hõbemedali. 1. juunil Tšehhi üle maavõistluses saavutatud 4:0 võit oli hea tulemus, aga alagrupist edasipääsemine on Austraaliale igal juhul keeruline, sest enda alagrupis ollakse autsaiderid.

Täpselt sama võib öelda ka nelja ülejäänud Aasia esindaja kohta. Näiteks Lõuna-Korea puhul on see tõdemus nende ajalugu arvestades üllatav, sest tegu on viienda riigiga Argentiina, Brasiilia, Saksamaa ja Hispaania kõrval, kes on alates 1986. aastast osalenud kõigil MM-finaalturniiridel.

Selle seeria jätkumine oli seekord tõsise kahtluse all, sest vaatamata õnnestunud 2015. aasta Aasia meistrivõistlustele (jõuti finaali), kippus valiksarja otsustav faas kraavi kiskuma, kui kaotati nii Hiinale kui ka Katarile. Sakslasest peatreeneri Uli Stielike asendamine kohaliku Shin Tae-yongiga parandas tulemusi.

Lõuna-Korea suurimat rivaali Jaapani viis MMile samuti välistreener. Ning bosnialase Vahid Halilhodzici näol oli tegu mehega, kes teadis täpselt, kuidas autsaider MMil 16 parema sekka viia, sest 2014. aastal ta Alžeeria juhendajana täpselt seda tegigi. Hilisem maailmameister Saksamaa sai Halilhodzici meeskonnast jagu alles lisaajal. Aprillis anti bosnialasele aga hundipassi ning tema asemele nimetati Akira Nishino.

Iraan loodab, et endine Portugali koondise juhendaja Carlos Queiroz tunneb oma kodumaa meeskonda põhjalikult ning suudab neid alagrupikohtumises üllatada. Igatahes valikturniiril esines Iraan võimsalt.

12-aastase pausi järel MMil mängiva Saudi-Araabia rahvuskoondis on 32 meeskonna seas kõige tundmatum, sest koosneb eranditult kodumaa klubides mängivatest jalgpalluritest. Foto: Giuseppe Cacace/AFP/Scanpix

Nimekas välistreener on ette näidata ka esimest korda pärast 2006. aastat MMile jõudnud Saudi-Araabial, kelle juhendajaks on Tšiili meeskonna 2016. aasta Copa America tiitlivõiduni ja mullu maailmajagude karikaturniiri finaali viinud Juan Antonio Pizzi. Argentiinlase meeskond on MMil Inglismaa kõrval ainuke, mis koosneb ainult enda riigi klubide mängijatest.

Kokkuvõte: iga võit oleks Aasia meeskondade jaoks saavutus ning jõudmine 16 parema sekka selge eneseületus. Ühelegi Aasia esindajale pole põhjust ette heita kehva jalgpallikultuuri. Maailma populaarseim spordiala on kõrges hinnas, aga koondistes napib hetkel säravaid staare ning ainult Aasia-siseste võistlusmängudega on areng aeglane, Euroopa ja Lõuna-Ameerika riikidega peetavates maavõistlustes puudub aga sportlik pinge. Hetkeolukord pole seega hea, ent pikem perspektiiv küll.

Aasia on maailmajagu, mille arengupotentsiaal suurim. Pärsia lahe ümbruses paiknevad rikkad naftariigid investeerivad jalgpalli meelsasti ja kuigi garantiid puuduvad, võib see mingil hetkel hakata ka tulemuste näol ära tasuma. Austraalia, Jaapani ja Lõuna-Korea vutikultuurid arenevad, pea täiesti kasutamata on Kagu-Aasia potentsiaal. Ning Hiina on teinud jalgpallist riikliku tähtsusega küsimuse.

Kui peaks asetama panuse, kas enne tuleb maailmameistriks Aasia või Aafrika koondis, kuulub eelistus kindlasti Aasiale.