/nginx/o/2018/06/13/7900244t1h39a4.jpg)
Jalgpallihooaja suurim pidu algab täna Venemaal, kus 32 meeskonda alustavad neljaliikmelistes alagruppides võitlust ihaldatud trofee nimel, mille on seni pea kohale tõstnud kaheksa riiki. Postimehe sporditoimetus vaatas tõtt MM-finaalturniiri alagruppidega ning esitab lugejatele oma tähelepanekud.
Kuna korraldaja Venemaa – ehk FIFA edetabelis MMil osalejatest madalaimal kohal asuv koondis – sai A-gruppi esimese asetuse, kujunes see kvartett paratamatult turniiri eeldatavalt nõrgimaks. Uruguay on selge soosik, teise edasipääseja peaks selgitama Venemaa ja Egiptus.
Lõuna-Ameerika valikturniiril vaid Brasiilia paremust tunnistanud Uruguay on suurepärane kooslus kogemusest ja noorusest, mida tüürib juba neljandat finaalturniiri Oscar Tabarez – tõsi, seekord Guillain-Barré sündroomi tõttu ratastoolist.
Venemaa ägab murekoorma all: kaitseliin on olude sunnil kokku klopsitud, pealegi klapp mängijate ja peatreener Stanislav Tšertšessovi vahel väidetavalt puudulik. Kuid koduväljakueelist ei tasu alahinnata – kui õnnestub tänases avamängus Saudi Araabiast jagu saada, võib tuul pöörduda.
Egiptuse puhul on võtmeküsimus klaar: kas ja kuidas terveneb Mo Salah? Staarründaja ei säranud tänavu mitte ainult koduklubis Liverpoolis, vaid ka koondises (valikturniiri otsustavas faasis kuues mängus viis väravat).
Saudi Araabia ettevalmistus möödus veidralt: pärast MM-pääsme lunastamist vahetati kaks korda treenerit. Olgugi et viimases kontrollmängus näidati hambaid (Saksamaale kaotati vaid 1:2), ollakse selge autsaider.
Pole teist alagruppi, kus leiduks kaks niivõrd selget soosikut kui Hispaania ja Portugal. Vahemere maad on suurturniiridel oma tugevust korduvalt tõestanud, Portugal viimati tunamullust EMi võites.
Mis peaks juhtuma, et Marokol või Iraanil avaneks üllatusvõimalus? Muidugi ei saa Hispaaniale kuidagi hästi mõjuda see, et vaid kaks päeva enne avamängu (muide, Portugaliga) tuli ühtäkki vahetada treenerit. Seda enam, et Julen Lopetegui sammus meeskonnaga selgelt ülesmäge. Samas… Kas keegi tõesti usub, et äärmiselt ühtlane ja pika pingiga Hispaania ei pääse alagrupist edasi?
Portugal on ehk veidi haavatavam. Löögirusikas on kuldse EMiga võrreldes jäänud peaaegu samaks – seega ollakse kogenumad, ent ka eakamad. Äsja Tallinnas võimu näidanud Marokot peab nii mõnigi vaatleja Musta Mandri praeguseks ohtlikemaks meeskonnaks. Kas loova ja osava keskvälja ning raudse kaitsega, kuid särava väravakütita põhja-aafriklased suudavad kahe suure vahele kiilu lüüa?
Iraan võib mõnes üksikus mängus sähvatada, kuid edasipääs sellises seltskonnas oleks küll ime. Üks huvitav duell toimub aga nii või naa: Aasia esindust tüüriv nimekas portugallane Carlos Quieroz saab võimaluse viimases alagrupivoorus sünnimaad kurvastada.
/nginx/o/2018/06/14/7900433t1h5ae0.jpg)
Prantsusmaal on üks MMi andekaimaid meeskondi, kuid küsimärgid ripuvad eelkõige peatreeneri Didier Deschampsi pea kohal. Kahe aasta tagune EM-finaal kaotati paljuski tema liiga ettevaatliku taktika tõttu, ka mitmes valikmängus on Deschamps ilmutanud taktikamuudatustes ootamatut ebapädevust. Kui koosseis, mis kannatab vabalt välja võrdluse Deschampsi enda kunagiste mängukaaslaste ehk 1998. aastal maailmameistriks tulnud meeskonnaga, ei jõua vähemalt poolfinaali, loetakse treeneri töö tõenäoliselt läbikukkunuks. Mängijatest on suurim küsimärk Paul Pogba – kas vaieldamatult andekas keskväljamees suudab lõpuks näidata mängu, mis vastaks tema hinnale?
Austraalia võib seevastu lugeda turniiri kordaläinuks juba siis, kui alagrupist edasi saadakse. Ülejäänud kolm meeskonda kuuluvad FIFA tabelis maailma esitosinasse, ent ajutise peatreeneri Bert van Marwijki käe all ründavat jalgpalli mängivatel austraallastel on võimalus võita publiku süda.
Mitu aastakümmet jalgpallimaailma rentslis veetnud, ent Ricardo Gareca alias Tiigri käe all oma näo taastanud Peruu eesmärk on jätta viimaks selja taha dopingusegadus kapteni Paolo Guerrero ümber, kes on heal päeval pool meeskonda. Morten Olseni varjust välja murdev ning jõulist ja sirgjoonelist vutti mängiv Taani võib Christian Erikseni vedamisel samuti kaugele jõuda.
Ja nad ütlevad, et Portugal on ühemehemeeskond... Argentinal puuduvad objektiivselt võttes trumbid, mis teeksid neist MMi soosiku, kuid neil on Lionel Messi. Sellest piisab. Et aga pinge all murduma kiputakse, on näidanud kolm järjestikust finaalikaotust MMil ja kahel Copa Americal. Tabavalt sõnastas Argentina hetkeolukorra The Guardian: ka koos Messiga võidakse kaotada, aga ilma temata ei võideta kohe kindlasti.
Islandilt ei osatud EMil oodata kõige vähematki. Nüüd juba osatakse ja paradoksaalsel moel võib just tõsiselt võetavaks meeskonnaks kerkimine neile komistuskiviks saada. Tasavägises grupis napib eksimisruumi, ent kui Island suudab distsipliini säilitada, pole nende edasipääsuvõimalused siiski halvad.
Horvaatia peatreener Zlatko Dalic on suutnud lahendada senise mure: meeskond toetus liialt Luka Modricile. Ülemiseks poolkaitsjaks nihutatuna saab Modric vähem palli, ent ei pea ka mitme mehe eest rabama. Motivatsioonipuudus horvaate ei vaeva, paljudele põhimeestele on tegu karjääri viimase MMiga.
Sakslasest peatreener Gernot Rohr on toonud Nigeeria ridadesse euroopalikkust ehk distsipliini ja meeskonnavaimu. Noores koondises puuduvad säravad tähed ja peamiselt toetutakse vasturünnakutele, kuid Rohr on suutnud koostada liidetavate summast suurema meeskonna.
/nginx/o/2018/06/14/7900465t1h25e6.jpg)
Oleks väga ootamatu, kui Brasiilia seda alagruppi ei võidaks, sest nii tugevat meeskonda pole nad MMile saatnud ilmselt pärast 2002. aastat, kui võideti viies MM-tiitel. Tugevad ja usaldusväärsed liidrid on olemas kõigis liinides (väravas Alisson, kaitses Thiago Silva, poolkaitses Paulinho, rünnakul Neymar, huumori- ja motivatsiooniosakonnas Marcelo), ning mis väga tähtis, pink on samuti tasemel. Kui 2014. aasta kodusel MMil oli lootus Neymaril, siis nüüd ikkagi kogu meeskonnal. Põhjuseks 2016. aasta kevadel ohjad haaranud peatreeneri Tite meisterlik sulatustöö.
Šveitsi ja Serbia edasipääsušansse hindavad kihlveokontorid laias laastus võrdseks. Kui Šveits on alates 2006. aastast finaalturniiridelt puudunud vaid korra (EM 2012), siis Serbia jaoks on tegu esimese lõppvõistlusega pärast 2010. aasta MMi. Costa Rica on küll autsaider, aga ei tasu unustada, et neli aastat tagasi alistas Kesk-Ameerika riik alagrupis Uruguay ja Itaalia ning jõudis lõpuks veerandfinaali. Tõsi, Costa Rica koosseisus napib värskust, ent see-eest ei lasu neil ülearu suuri pingeid. Kui ülejäänud kolmele on edasipääs kohustus, siis Costa Ricale eesmärk.
Viimane jalgpalli maailmameister, kes oma tiitlit edukalt kaitses, oli 1962. aasta Brasiilia koondis. Järgmise 13 MM-turniiri jooksul on võitja alati vahetunud. Suudab Saksamaa meeskond seda seaduspära murda?
Peatreener Joachim Löw langetas MMi eel koosseisu kohta kaks suurt otsust: 1) kaasas võistkonda lõppenud klubihooaja vigastuse tõttu vahele jätnud Manuel Neueri ja nimetas ta esiväravavahiks vaatamata Marc-Andre ter Stegeni hiilgavale hooajale FC Barcelonas, 2) jättis 23 MMile sõitja seast välja Manchester City ridades Inglismaa meistriks tulnud ääreründaja Leroy Sané. Löw on kogenud ja edukas treener, aga mõlemad otsused sisaldavad teatud riski. Tõsi, alagrupist edasipääs küsimärgi all olla ei tohiks.
Kuuel suurturniiril järjest alagrupist edasi pääsenud Mehhiko muudab põnevaks peatreeneri Juan Carlos Osorio komme teha taktikas suuri muudatusi. Vastane ei tea kunagi, mis teda täpselt ootab. Rootsi meeskonnal avaneb MMil võimalus tõestada, et nad suudavad Zlatan Ibrahimovicita olla edukamad kui eelmistel turniiridel koos temaga. Kahes viimases kontrollmängus Boliiviga 0:0 viigi teinud ja Senegalile 0:2 alla jäänud Lõuna-Korea edasipääs oleks väga ootamatu.
Alagrupis on kaks kindlat favoriiti, kelle edasipääsu eeldatakse: need on mõistagi Belgia ja Inglismaa. Kui Belgia koondist nimetatakse kuldseks põlvkonnaks, siis Inglismaa tuleb finaalturniirile väga noore koosseisuga.
Belgia ongi üks nendest koondistest, kellel on vaja end MM-finaalturniiril enim tõestada. Kuidas sa nimetad kuldseks põlvkonnaks mängijaid, kes pole koondise tasandil suurt midagi korda saatnud? Täpselt sama on öelnud ka koondise peatreener Roberto Martinez. Ta mõistab, et koondisel on kvaliteeti, ent suurturniiridel läbilöömiseks tuleb olla psühholoogiliselt tugev. Eriti olukorras, kus fännide ootused on sedavõrd suured.
Martineze öeldule kirjutaksid ilmselt alla ka inglased, kes suurturniiridel tihti just vaimselt läbi põlevad. Pole saladus, et Inglismaa meedia on verejanuline, kuid tänavu tundub, et ka saareriigi vutispetsialistidel on jalad maa peal. MM-tiitlit neilt ei oodata, ent alagruppi pidama jäämist ei andestaks neile kodus keegi.
Esimest korda finaalturniiril mängiv Panama täitis unistuse juba MMile pääsemisega, Tuneesia mängib finaalturniiril üle 12 aasta. Tuneesia koondise kohta võib huvitava faktina esile tuua, et nende koosseisus on koguni üheksa Prantsusmaal sündinud jalgpallurit.
/nginx/o/2018/06/14/7900466t1hf4a7.jpg)
Tegu on vaieldamatult kõige tasavägisema alagrupiga, kus kõigil on arvestatav edasipääsulootus. On tõenäoline, et H-grupis näeme rohkelt väravaid. On ju kõigi nelja meeskonna tähtmängijad eelkõige ründajad. Poolal Robert Lewandowski, Senegalil Sadio Mane, Kolumbial James Rodriguez ning Jaapanil Shinji Kagawa.
Kui kellelegi grupis eelis anda, siis Poolale ja Kolumbiale. Poolat peetakse teatud mööndustega ka turniiri mustaks hobuseks, kes hea õnne korral võib jõuda kaugele. Kolumbia kasuks räägib fakt, et neli aastat tagasi Brasiilias peetud MMil jõuti veerandfinaali. Võrdluseks, Poola ja Senegal jäid finaalturniirilt eemale, Jaapan piirdus alagrupiturniiriga.
Senegalist rääkides meenub ilmselt paljudele eelkõige 2002. aasta edukas MM-finaalturniir, kus jõuti veerandfinaali. Praegune koondis nii tugev pole, kuigi nende suurimal staaril Sadio Manel on selja taga suurepärane klubihooaeg Liverpoolis. Senegallaste optimismi kahandas kindlasti mai lõpus tehtud 0:0 viik Luksemburgiga.
Jaapani puhul on küsimus, kuidas tullakse toime uue peatreeneri käe all. Kaks kuud tagasi otsustas alaliit MMile vedanud Vahid Halilhodzici vallandada, põhjuseks kommunikatsiooniprobleemid. Uueks peatreeneriks sai alaliidu tehniline direktor Akira Nishino, kes peaks koondise siseeluga hästi kursis olema.
/nginx/o/2021/07/19/13928532t1h7c1d.jpg)
/nginx/o/2017/09/05/7066549t1h50df.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)