MM-fookus. Noor ja kogenematu Inglismaa juurutab DNA-d

Kuigi Inglismaa koondis jõudis suurturniiril viimati nelja parema sekka 1996. aastal, nauditakse kodumaal endiselt tugevat ja värvikat toetust. Nõnda on ehitud ära üks pubi South Shieldsi linnakeses Põhja-Inglismaal. Foto: PA Wire/PA Images/Owen Humphreys/Scanpix

Lootus pidavat olema lollide lohutus. Kui nii, siis ei kuuulu Inglismaa pöidlahoidjad ilmselt maailma kõige nutikamate vutifännide hulka. Üle aasta minnakse suurturniirile kõrgete lootustega, tagasi tullakse aga saba jalge vahel.

Euroopa viiest suurvõimust on MM-tiitel viimase kahe kümnendi jooksul ette näidata nii Hispaanial, Saksamaal, Prantsusmaal kui ka Itaalial. Kolm esimest on sama aja jooksul tulnud ka Euroopa meistriks, Itaalia aga mänginud kahel korral finaalis. EM-tiitli on koju viinud isegi Portugal ja Kreeka. Inglismaa saldo nende 20 aasta jooksul? Neli veerandfinaali jõudmist ja hulk piinlikke lüüasaamisi.

Paradoks on tegelikult juba seegi, et Inglismaalt MMil üldse midagi oodatakse. Kuidas saakski asetada mingeid panuseid meeskonnale, kes pole pärast 1966. aasta tiitlit suurturniiridel õieti midagi korda suutnud saata?

Inglaste probleemide põhjusi võib jäädagi lahkama – alustades veskikivina kaelas rippuvast jalgpalli sünnimaa staatusest ning lõpetades koduliiga välismängijatekesksuse ja koondisesiseste hõõrumistega. Venemaale sõidetakse aga kui mitte usus, siis vähemalt lootuses, et varasemad hingehaavad õnnestub lõplikult kinni kasvatada.

Kõige silmatorkavam muutus on noorenduskuur. Neli aastat tagasi Brasiilias käinud meestest sõidavad Venemaale vaid viis. See tähendab, et mitte ükski praegune Inglise koondislane pole MMil võitnud ainsatki kohtumist.

Peatreener Gareth Southgate asus inglaste tulevikku vormima juba neli aastat tagasi, kui ta polnud isegi veel A-koondise juhendaja, vaid noortekoondise peatreener. Suuresti just tema eestvedamisel algatati kõiki vanuseklasse hõlmav programm, mille käigus pidid 1500 treenerit panema senisest suuremat rõhku palliga mängimisele.

Kõige silmatorkavam muutus on noorenduskuur. Neli aastat tagasi Brasiilias käinud meestest sõidavad Venemaale vaid viis. See tähendab, et mitte ükski praegune Inglise koondislane pole MMil võitnud ainsatki kohtumist. Keskmiselt on Inglismaa mängija seni koondisesärki kandnud vaid 20 korda ehk tegu on MMi kõige noorema ja kogenematuma koondisega.

Lohutust osatakse aga leida isegi tõsiasjast, et välismaalaste pealetungi tulemusena on vaid umbes kolmandik Inglismaa kõrgliiga mängijatest inglased. See tähendab aga, et koguni 15 meest MMile sõitvast 23st on alustanud karjääri esiliigaklubides või madalamal. Sõnaga – nad on saanud piisava karastuse.

Ühtlasi on neil olnud koduklubides võimalus treenida tippjuhendajate – Pep Guardiola, Jose Mourinho, Jürgen Kloppi, Mauricio Pochettino – käe all. Liverpooli jõudmises Meistrite liiga finaali mängisid olulist rolli nii Jordan Henderson kui ka Trent Alexander-Arnold, Manchester City tüürisid aga tiitlini teiste seas Kyle Walker, Raheem Sterling, Fabien Delph ja John Stones.

Southgate on meeskonda valinud oma nägemusele vastavad mehed – rõhk on kiirusel, pallivaldamisel ja ründaval mängul. Seejuures on enamik koondislasi õppinud nii mängima juba noorteklassides, sõltumata treenerist ja kaaslastest. «Tean täpselt, milliste ülesannete täitmist minult koondises oodatakse. Treener tahab, et mängiksime ilusti, ründavalt. See on tähtis, sest tekitab meis elevust,» selgitas inglaste uue põlvkonna üks säravamaid tähti Dele Alli.

«Pilk üles ja sööt ettepoole,» iseloomustas Inglismaa alaliidu mängijate ja treenerite arengu osakonna juht Matt Crocker inglaste mängufilosoofiat lühidalt ja tabavalt. «Me ei pruugi mängijaid kaks-kolm kuud näha – aasta jooksul on nad koondise käsutuses vaid 55 päeva –, kuid see, et koondasime «Inglismaa DNA» vaid kuute lihtsasse põhimõttesse, teeb nende elu kergemaks. Ka noored mängijad tunnevad end A-koondisega liitudes tänu sellele kindlamalt,» selgitas Crocker.

Just suhtumise muutumine on olnud suurim proovikivi. «Olin äsja alaliitu tööle tulnud ja intervjueerisime treenerikandidaate. Üks neist ütles: «Hispaaniast rohkem ei ole niikuinii võimalik palli vallata.» Loomulikult me ei palganud teda, sest see on niivõrd piiratud mõtteviis,» meenutas Crocker.

Ent olgu inglaste ideaal teoorias nii ilus kui tahes, tõe kriteerium on jalgpallis alati tulemus. Ning kui väärikat tulemust – milleks võiks pidada vähemalt veerandfinaali jõudmist – ei tule, võib kindel olla, et Albioni press tambib omad tavapäraselt mutta.

Harukordne penaltiõnnetus

Inglismaa jõudis MMil viimati poolfinaali 1990. aastal. Seal kaotati Lääne-Saksamaale penaltitega, mis on saanud Inglismaa suureks õnnetuseks. Nimelt langeti penaltiseerias saadud kaotusega konkurentsist ka EMil 1996 Saksamaa, MMil 1998 Argentiina, EMil 2004 ja MMil 2006 Portugali ning EMil 2012 Itaalia vastu.

Inglismaa meeste koondis on läbi aegade võitnud vaid ühe penaltiseeria - koduse 1996. aasta EMi veerandfinaalis Hispaania vastu. Aga kohe seejärel jäädi poolfinaalis alla Saksamaale, kusjuures otsustava löögiga eksis toonane keskkaitsja ja praegune peatreener Gareth Southgate.

Inglismaa koondis

• Maailmameister 1966.
• EM-pronks 1968, EMi poolfinalist 1996.