:format(webp)/nginx/o/2018/06/18/7908720t1hb890.jpg)
Jalgpalli MM-finaalturniir on ühelt poolt spordivõistlus, aga teisalt ka kultuuride sulatusahi, kuhu on sama kireobjekti nautimise nimel kokku sõitnud sõltlased igast maailma otsast. Miks ja kuidas suudab jalgpall inimesi niimoodi kokku tuua ja liita? Postimees uurib välja.
Nimelt asusin MM-finaalturniiri kajastades kollektsioneerima MMi külastavate fännide lühiportreesid, eesmärgiga täita MMi lõpuks ära 32 MM-il osalevast riigist koosnev ruudustik nii, et kõik oleksid esindatud. Uued portreed lisanduvad mosaiiki sedamööda, kuidas paslike vutifännidega kokku trehvan ja jutule saan.
Austraalia, Peter, Lee ja Andrew. Kohtumispaik: Spartaki staadion, 16. juuni.
«Jalgpall on Austraalias talialade seas neljandal kohal, jäädes alla mõlemale ragbile (rubgy unioon ja rugby league) ning Austraalia reeglitega jalgpallile (aussie rules football). Kriket on muidugi kah populaarsema, aga see on meie juures suveala. Aga jalgpalli MM pälvib Austraalias palju tähelepanu. Vaatamata sellele, et meie meeskond on autsaider. See on isegi hea, sest Austraalias armastatakse autsaidereid!
/nginx/o/2018/06/18/7908722t1hca64.jpg)
Meie kolmiku jaoks on see neljas MM – alustasime 2006. aastal Saksamaal, kui Austraalia jõudis kaheksandikfinaali, kus Hispaania kohtunik viimasel minutil Itaaliale penalti kinkis. Sindrinahk, selline! Aga MM on sellele episoodile vaatamata alati suurepärane sündmus – parim viis tutvuda riigiga ning õhkkond on rahvusvaheline ja sõbralik. Siin kohtub põnevate inimestega, näiteks Eesti ajakirjanikuga. See on väga tähtis!» räägib kolmiku kõige joviaalsem liige Andrew.
Austraalia šansse alagrupist edasi pääseda pidas kolmik minimaalseks. «Aga arvestades Austraalia jalgpalli käsutuses olevaid pigem kasinaid vahendeid, on meeskond täiesti korralik. Ning, noh, meil on ainult 25 miljonit inimest,» sõnab Lee. «Oota nüüd, me räägime tüübiga Eestist, kus on vist ainult neli miljonit elanikku,» lausub Andrew. «Tegelikult 1,3 miljonit,» märgib Postimehe ajakirjanik. «Novot, Lee, ära seleta siin midagi, et Austraalia on väike riik. 25 miljonit on ikka suurriik!»
Esimesed muljed Venemaast on kolmel Austraalia vandersellile väga meeldivad. «Kõik on hästi korraldatud, ei mingit graffitit suvalistel seintel, tunne on turvaline – oleks meil Austraalias elu samasugune!» teatab Andrew. Kolmiku hoogsat tuju arvestades ei näinud Postimees mõtet selle viimase avalduse üle diskussiooni algatamises, vaid soovis meestele vahvat MMi.
«Meil on sulle ka üks küsimus – ega sa ei oska öelda, kus on lähim baar, kus antakse külma õlut?» uuris Andrew lõpetuseks. Õnneks olin ennem ühest õllekast mööda kõndinud ja oskasin januseid austraallasi aidata.
Kolumbia, Diego Rivera. Kohtumispaik: Tallinn-Peterburi buss, 15. juuni.
«See on minu jaoks teine MM, käisin ka neli aastat tagasi Brasiilias, kui kaotasime veerandfinaalis võõrustajatele. Me ei olnud toona võitmiseks valmis. Kaotasime mängu oma peades ära juba enne avavilet. Kuidas seekord? Keeruline öelda. Alagrupp pole kõige hullem, häid mängijaid meeskonnas nagu on, aga mingit suurt kindlust heas tulemuses ma ei tunne.
Ent see polegi tegelikult kõige olulisem. Ma ei tule MMile Kolumbia meeskonna tulemust vaatama, vaid maailmaga tutvuma. Praegu sõidame Venemaale, aga enne seda käisin Rootsis ja Eestis. Tallinna vanalinn on imeline – hoopis teistsugune arhitektuur kui see, mida olen mujal näinud. Ning need valged ööd… kell on praegu kaks öösel, kui me sinuga räägime, aga vaata aknast välja – õues on valge! See on imeline! Ootan huviga, mida Venemaa mulle pakub.»
Argentiina, Alejandro Sconfienza ja Emilia Medina. Kohtumispaik: McDonald’s Spartaki staadioni lähistel, 16. juuni.
«Jalgpalli MM on Argentiina jaoks selle aasta kõige tähtsam sündmus. Mis sest, et Venemaa on kaugel – siia tullakse massiliselt! Ostsime Argentiina – Island mängule piletid seitse kuud tagasi ja nende hankimine oli väga-väga raske! Eelmisel, Brasiilias toimunud MMil vaatasime kõiki Argentiina alagrupimänge. Toona oli piletitega veidi lihtsam.
Saabusime Moskvasse 15. juunil ja sõidame 18. juunil ära. Aga Euroopas oleme pikemalt. Alustasime reisi Barcelonast, siis külastasime ühte pulma Kreekas. Nüüd oleme Moskvas ja siit läheme Istanbuli ning seejärel veel mõnda Euroopa riiki. Otsustame jooksvalt. Argentiinas ongi kombeks ühendada jalgpalli suurturniiri külastamine pikema ringreisiga. See on väga hea viis maailmaga tutvuda.»
/nginx/o/2018/06/18/7908724t1h75f5.jpg)
Medina on tegelikult Ekuadori kodanik, aga kuna tema kodumaa seekord MMile ei jõudnud, hoiab ta pöialt elukaaslase kodumaale Argentiinale. Enamgi veel – kui Argentiina vajas valikturniiri viimases mängus võitu juba lootused kaotanud Ekuadori üle, oli Medina kindlalt Argentiina poolt. «Meil endal oli ju lootus kadunud, aga tahtsin, et meil Alejandroga oleks põhjus MMile tulla. Õnneks Argentiina võitis ja Ekuador kaotas ja siin me nüüd oleme!»
Argentiina lootuste üle olid nad hillitsetud juba enne Islandiga tehtud viiki. «Meil pole kõige parem meeskond, aga meil on maailma parim mängija. Ent iga mäng on keeruline, esimene enamasti kõige keerulisem,» sõnas Alejandro, kes on kodumaal River Plate toetaja. Sealjuures palub ta kindlasti ära märkida, et veel rohkem kui River Plate toetaja, on ta klubi derbirivaali Boca Juniorsi vastane! Argentiinas pole jalgpall naljaasi!
Rootsi, Björn Landberg. Kohtumispaik: hipsterõllekas Beer and Beard Bar, Tušinskaja metroojaama juures, 16. juuni.
Pärast Argentiina – Island mängu kajastamist otsis Postimees kohta, kus vaadata Taani – Peruu kohtumist. Õllekas, millest hommikul mööda kõnnitud sai (vt Austraalia lookest) osutus targaks valikuks. Mitte põneva Venemaa käsitööõlle pärast, kuigi ka see oli kosutav, vaid soovitud vutiülekande ja seda saatnud seltskonna tõttu.
Björn saabus Venemaale koos inglase Richardi (fotol Peruu koondise särgis) ja ameeriklase Corey’ga. Kolmik sai tuttavaks ja sõpradeks 2014. aasta MMil Brasiilias. «Elame küll maailma erinevates otstes, aga jäime suhtlema. Käime teineteisel külaski, aga põhiline on ikka jalgpalli suurturniirid. Ootasin MMi just põhjusel, et saan taas koos Richardi ja Corey’ga seikleme hakata!» räägib koolis kehalise kasvatuse õpetajana töötav Björn.
/nginx/o/2018/06/18/7908729t1h4c5f.jpg)
MMi muudab imeliseks võimalus kohata erinevaid kultuure ja põnevaid inimesi, sõnab Björn. Tema semu Richard – Peruu särki kandev Sunderlandist pärit ja sealset klubi toetav inglane, kes elab Los Angelses, aga omab ka maja Pariisis – toob näitena, et enne Argentiina – Island mängu said nad tolles samas baaris juhuslikult kokku Saksamaa fännidega. Kui ilmnes, et Björn, Corey ja Richard tahaksid väga mängule minna, aga neil pole piletit, andsid sakslased enda pääsmed pikema mõtlemiseta neile. «Nad ütlesid, et neile on sellest mängust üsna ükskõik, sest tahavad hoopis järgmisel päeval Saksamaad vaadata. Aga lisasid, et teil, poisid, vist pole ükskõik, minge ja vaadake!»
Björn on Venemaal esimest korda ja ootab edasist MMi põnevusega. Neid ootavad ees reisid nii Nižni Novgorodi - «Rongid ja lennukid olid kõik täis, aga saime venelasest autojuhi, kes viib meid autoga sinna ja toob tagasi Moskvasse kah, mõlemad otsad umbes kuus tundi.» – ja Sotši.
/nginx/o/2018/06/16/7904391t1h1133.jpg)