Kristjan Jaak Kangur: miks oli vaja VARiga kiirustada?

Mida ning kelle kasuks otsustab väljakukohtunik Joel Aguilar Rootsi ja Lõuna-Korea kohtumises? Segaduses on mõlema meeskonna mängijad. Foto: JOEL MARKLUND/imago/Bildbyran/Scanpix

Jalgpalliilm on vaadanud Uue Maailma poole alati kerge kaastundega segatud põlguse või lihtsalt ükskõiksusega. Kuidas saakski arvata enamat neist, kes nimetavad jalgpalliks mingit kummalist mängu, kus palli visatakse hoopis käega ja tassitakse süleski! Ent midagi on Vanal Maailmal ameeriklastelt ometi õppida, kui mõelda MMil esimest korda kasutatava videokohtunike süsteemi peale.

Juba aastaid videokohtunike kasutamise etaloniks peetud USA profiliigas NFLis ei võetud videkordusi kasutusele sugugi üleöö, vaid sellele eelnes pikk kaalumisprotsess. Esimest korda katsetati uudset ideed juba 1976. aastal, ent peagi jäeti see tükiks ajaks riiulile – tehnoloogiagi oli ju alles lapsekingades.

Kui 1985. aastatel uuele katsele mindi, olid tulemused juba rohkem lubavad ning järgmisest hooajast võetigi videosüsteem kasutusele. Selle poolt oli enam kui kolmveerand klubiomanikest. Kriitikute hirmud olid seejuures suuresti samad, mis VARi puhul – videokohtunik röövivat mängust inimliku elemendi, nihutades selle väljakult videoputkasse.

Küll aga osati NFLis juba toona kohe taibata, et video vaatamine ei tohi liialt mängu rütmi lõhkuda. Nii anti selleks aega täpselt kaks minutit alates hetkest, mil kohtunik näitas aja maha võtmise märki. Jalgpallis, meenutagem, pole VARile siiani mingit ajalimiiti kehtestanud.