Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/02/6617005t1h2d90.jpg)
/nginx/o/2018/06/21/7914508t1h8ee8.jpg)
2002. aastal sõitis Prantsusmaa meeskond MMile valitseva maailma- ja Euroopa meistrina, ent pidi juba alagrupiturniiri järel kohvrid pakkima ja koju naasma. Tagantjärele targana võib öelda, et kahe järjestikuse tiitli harjal oli peatreener Roger Lemerre jätnud meeskonna värskendamise unarusse. Vanad sõjaratsud polnud enam sama näljased, uusi polnud kusagilt võtta. Lisaks törts ebaõnne, eriti motiveeritud vastaseid ja oligi õnnetus käes.
2002. aastal sõitis Prantsusmaa meeskond MMile valitseva maailma- ja Euroopa meistrina, ent pidi juba alagrupiturniiri järel kohvrid pakkima ja koju naasma. Tagantjärele targana võib öelda, et kahe järjestikuse tiitli harjal oli peatreener Roger Lemerre jätnud meeskonna värskendamise unarusse. Vanad sõjaratsud polnud enam sama näljased, uusi polnud kusagilt võtta. Lisaks törts ebaõnne, eriti motiveeritud vastaseid ja oligi õnnetus käes.
Sarnase reha otsa astus 12 aastat hiljem Hispaania koondis – tiitlikaitsjate MM Brasiilias lõppes mäletatavasti juba kuue päevaga, kui kõigepealt kaotati 1:5 Hollandile ja siis 0:2 Tšiilile. Kolm finaalturniiri järjest võtmerollis olnud ja meeskonna tiitlivõiduni juhtinud Iker Casillasele ja Xavi Hernandezele olid tol hetkel juba paremad alternatiivid olemas, aga peatreener Vicente del Bosque ei tihanud vahetusi teha.