15. jalgpalli MMi veteran Hartmut Scherzer: «1962. aastal maksis lennureis MMile uue Volkswageni hinna.»

1962. aasta MMi kohtumine Inglismaa - Brasiilia ning seda turniiri Tšiilis kajastanud Saksamaa jalgpalliajakirjanik Hartmut Scherzer, kes on sellest ajast saadik töötanud kõigil MMidel. Foto: Fotod: Topham Picturepoint/Scanpix ja Axel Schmidt/Reuters/Scanpix

Saksamaa jalgpallikoondise pressišeff oli teatanud: kaks küsimust veel ja siis lõpetama, sest meeskond peab hakkama valmistuma tähtsaks mänguks Rootsiga. Kui peatreener Joachim Löw lõpetas vastamise esimesele, tõusis pressikonverentsil viimase küsimuse esitamise soovi märguandeks kätemeri, ent lõppakordiks õiguse pälvijas polnud kahtlust.

«Hartmut, palun,» sõnas pressišeff, vaadates otsa teise rea vasakpoolseimal toolil istuvale vanahärrale. Olgu need teised soovijad ükskõik kes, aga pole ju võimalik ignoreerida meest, kes töötas jalgpalli MMil ajakirjanikuna juba siis, kui Löw oli kahe-aastane ja Saksamaa koondise vanimate mängijate (32-aastased Manuel Neuer ja Mario Gomez) sünnini oli veel kaks tosinat aastat.

Päev enne MMi algust 80. sünnipäeva tähistanud Hartmut Scherzer on konkurentsitult jalgpalli MMi kogenuim osaleja. Venemaal toimuv MM, kus vabakutseline Scherzer on Rhein-Neckar-Zeitungi teenistuses, on tema ajakirjanikukarjääri 15. See on maailmarekord. Venemaal töötades ületas Scherzer Inglismaa ajakirjaniku David Milleri tippmargi (14 MMi vahemikus 1958–2010).

Enne laupäeval Sotšis peetud Saksamaa - Rootsi kohtumist vestles elav legend Postimehega maailma suurima ja tähtsaima spordivõistluse ning jalgpalliajakirjanduse minevikust, olevikust ja tulevikust. 

Härra Scherzer, kui võrdlete praegust jalgpalli MMi 1962. aasta omaga, siis kas midagi on jäänud samaks või on kõik muutunud?

Kõik on muutunud! Loogiline ju, sest terve maailm on samuti muutunud. Rääkides näiteks ajakirjanikutööst, siis toona tuli mul, USA uudisteagentuuri United Press International korrespondendil pärast mängu mitu tundi oodata, et saada telefoniühendus Euroopaga. Digiajastul on see interneti abil sekundite küsimus.

MMi kajastas toona kohapeal ainult 15 Saksamaa ajakirjanikku, sest lennureisid olid tohutult kallid. Reisilennunduse asjastu oli äsja alanud ning pilet Frankfurdist Santiago de Chile’sse ja tagasi maksis sama palju kui uus Volkswageni auto. Lendasime samas lennukis Saksamaa koondisega. Kui ületasime ekvaatori, sai iga lennukis viibija kapteni allkirjaga tunnistuse, et see inimene on ületanud sel kuupäeval ja sel kellaajal Lufthansa lennukis ekvaatori. Tegu oli lihtsalt niivõrd erakordse ja haruldase sündmusega.

Kui pärast Argentina pealinnas Buenos Aireses tankimiseks tehtud vahemaandumist üle Andide mäeaheliku Santiago de Chile’sse lendasime, tegi kapten täistiiru ümber aheliku ja terve lõunapoolkera kõrgeima tipu Aconcagua, et reisijad saaksid selle ilu imetleda. Seega, jah, 1962 oli kõik hoopis teisiti.