Vehklemise Euroopa meister Katrina Lehis pääseb maailmameistrivõistlustele, varasem koondislane Erika Kirpu jääb napilt joone alla. Selge see, et kired lõõmavad. Kuid need on õnnelikud mured! Enamiku alade puhul pole meil maailma tasemel kedagi välja panna, naisvehklejatel on aga medalilootusi rohkem, kui rajale mahuks. Terav sisemine konkurents kihutab parimaid aina kõrgemale.
Katrina Lehis: üritan mõelda võimalikult vähe selle peale, mis ümberringi toimub
Lehist spordimaailmas just hellitatud ole. Juba pääs EMile - mis tõi ikkagi kuldse medali! - tuli üle noatera, räägib ta Postimehe nädalalõpulisas «Arter».
«Mul vedas! Olen rõõmus, et mulle anti see võimalus. Hakkasime kohe treenima hoopis teise strateegiaga, valmistuma konkreetseks võistluseks. Eks ma mõtlesin, et tahaks medalit. Peab pingutama, kui selline võimalus anti, ja veel nii napilt. Õnneks suutsin selle võimaluse maksimaalselt ära kasutada. Elasin hetkes, EMi võidu rõõmujoovastuses, ma ei mõelnud, mis hakkab edasi saama. Alguses jäeti mind MMi koondisest välja, aga EMi kuld muutis pilti.
Eks meil on punktid ja tabelid, kes otsustab nii ja kes naa. Mina võtan asja rahulikult: pole mõtet oletada, mis oleks olnud, kui… sest me ei tea seda vehklemises kunagi! Võid maailma tipus olla ja järgmine päev kohe esimese matši kaotada. Praegu on MMil väga palju tugevaid naisvehklejaid, kes kõik võivad medalile tulla, ja vehklemises on ka üllatajaid palju. See teebki ala nii põnevaks,» rääkis ta.
«Pinge oli minul ka, kindlasti! Et anti võimalus nii järsku ja keegi teine jäi paratamatult välja. Aga ma üritan mõelda võimalikult vähe selle peale, mis ümberringi toimub. Kui ma killustaks oma tähelepanu kõige selle vahel, poleks mõtet relva kätte võttagi.
MMi eel hoian samamoodi fookust treeningul ja siis juba võistlustel. EMi võit ei loe seal midagi, vastased on uued, pead uuesti tulemuse välja võitlema. Tuleb vastamisi minna paljude teistmoodi vehklejatega, korealased ja hiinlased on tugevad, tuleb kindlasti väga huvitav võistlus. Midagi pole teha, meil on naiste hulgas palju häid vehklejaid, kes võiksid saada medali, aga kõik ei mahu riiki esindama. Paraku peab keegi välja jääma, olgugi et ta on tasemelt tipus. Eelmistel aastatel olen see olnud mina.»
Loe pikemalt laupäeval ilmuvast nädalalõpulisast «Arter»!