Rattarallil ootab asfalt oma ohvreid

Hiigelsuurtes, kohati mitmesajapealistes gruppides ei aima eales ette, kes millise läbimõtlematu manöövri võib teha. Tagajärjeks võib olla üsna valus kukkumine. Foto: Aldo Luud / Õhtuleht

Valges kitlis doktor, kes nägi kiirabiga Tartu Maarjamõisa haigla traumapunkti sõidutatud Haanjamatkade matkajuhti Ain-Ivar Tuppi, heitis pilgu oma käekellale, tegi siis suured silmad ja lausus: «Oi, juba kohal!»

Tartu rattaralli stardist oli selleks ajaks möödunud kõigest 15 minutit. Aga Tupile oli võistlus juba lõppenud. Odomeeter näitas, et kõigest 1,7 km järel. Just nii palju oli stardist maad Riia maantee raudteeviadukti alla.

Kõik käis nii kiiresti, et Tupp ei saanud õieti arugi, mis juhtus: kas keegi sõitis talle tagant sisse või libises ta kaevukaanel. Igatahes kadus sadul järsku istmiku alt ja ta prantsatas laksti! asfaldile selili. Parema jala siseküljele, kuhu rattakett oli ligi vaksa pikkuses lõiganud sügava haava, tegid arstid neli õmblust. Vasakule küünarnukile tuli õmblusi teha kaks.

Hullematest traumadest päästis Tupi seljale kinnitatud joogipaun. Rattakompuuter oli fikseerinud, et kukkudes küündis kiirus 47 km/h-ni.

Paraku ei kuulu sellised verised intsidendid, nagu juhtus neli aastat tagasi Tupiga, Tartu rattarallil sugugi harulduste kirja. Eelmisel aastal vajas meedikute abi 43 osalejat, kellest kümme tuli sõidutada haiglasse, põhjuseks peamiselt kukkudes saadud luumurd. Tunamullu oli abivajajaid pisut üle poolesaja, kellest haiglaravi vajas 15. Tegemist on traumaüritusega, nendib rattaralli meditsiiniteenistuse koordinaator Tiit Piiskoppel.

Seepärast tuleb ka tänavu rattarallile appi kaheksa kiirabibrigaadi nagu mullugi. Üle-eelmisel aastal oli brigaade väljas seitse, kuid osalejate arvu kasvamine 4000ni sundis korraldajaid meedikute panust suurendama.

Väheütlev õppetund

Isegi kogenud ja vilunud sõidumehed ei salga, et rattaralli ajab hirmu nahka. Hiigelsuurtes, kohati mitmesajapealistes gruppides ei või eales ette aimata, kes millise läbimõtlematu manöövri võib teha. Piiskoppeli tähelepanekuil juhtubki enamik õnnetusi just suurtes puntides.

Hullemaks tagajärjeks on tema sõnul tavaliselt rangluu- ja küünarvarreluu murrud, samuti rindkerepõrutus. Vähemasti eluohtlikke vigastusi pole tema väitel veel keegi saanud, ehkki aastaid tagasi tuli ühte osalejat terviserikke tõttu elustada.

Paraku juhtub suurem osa õnnetusi sedavõrd ootamatult ja ruttu, et võimatu on nende ärahoidmiseks midagi ette võtta. Kliiniku 32 hambaarst Reet Pallase mäletab, kuidas ta läks koos isa, Tartu tollase linnapea Andrus Ansipiga 11 aastat tagasi rattaralli lühikesele, 64 km sõidule.

Kaks aastat varem oli ta endalegi üllatuseks, kevadistel treeningutel läbitud 670 km baasilt, jõudnud lühemal võistlusmaal naistest üle lõpujoone esimesena.

Pangodi ja Elva vahelisel lõigul sattus Pallase koos isaga suurde gruppi, kus märkas rohkelt ebakindlaid sõitjaid. Nii juhtuski, et tema ees pedaalinu kihutas eessõitjale sisse ning Pallase, enne kui ta midagi teha jõudnuks, maandus omakorda nende otsa.

Kukkumisest toibunud, märkas ta, et küünarnukk ja põlv on lõhki, särk katki ning püksitagumikul haigutab suur auk. (Need olid Jaan Kirsipuu endise klubi võistlusriided.) No nii, nüüd on sõit läbi ja kutsutakse kiirabi, mäletab ta oma mõtteid.

Aga isa, kes oli seadnud eesmärgiks, et aitab tütrel läbida raja kahest tunnist kiiremini, kamandas ta kähku sadulasse tagasi. Ratas oli ju terve. Aga pöial, nagu Pallase hiljem märkas, tilkus kuni lõpujooneni verd. Ülikooli lõpueksamite aegu eristus ta teisest märgatavalt kriimulisema välimusega.

«Oleks siis tollest juhtumist midagi õppida, aga ei ole,» tõdeb Pallase. Ta ei teinud ju midagi valesti. Rattaralli-isu kadus seejärel aastateks. Alles tänavu teeb ta üritusel comeback’i – ent mööndusega, et ei lähe enam võidu sõitma, vaid üksnes matkama.

Reet Pallase abikaasa Erik, suvel Tallinnas peetavate juunioride kergejõustiku EM-võistluste peakorraldaja, sattus rattarallil valusasse õnnetusse kaks aastat tagasi. Kui Tartus jäi Sõpruse silla lähedal lõpuni vaevalt kilomeeter, takerdus keegi pedaaliga tema ratta kodaratesse.

Pallase lendas peaga nõnda kõvasti vastu asfalti, et kiiver läks pooleks. Hoolimata sellest, et nii käed kui jalad, nii selg kui tagumik olid verised, tundis ta endas sedavõrd tugevat adrenaliinilaengut, et võttis raja ääres trehvatud sõbralt ratta ja sõitis sellega lõpuni.

Alles pärast lõpetamist, kui adrenaliin lahtus, hakkasid kõik katkised kohad valutama. Saadud õppetunni ajel ta järgmisel aastal enam lõpuosas oma grupi etteotsa ei trüginud. Tõenäoliselt elu päästnud kiivri, õigemini selle riismed, kinnitas ta mälestuseks garaaži seinale.

Turu tänava finišisirge ongi üks rattaralli ohtlikumaid lõike. Paar aastat enne õnnetust Riia maanteel sattus matkajuht Ain-Ivar Tupp 2 km enne lõpujoont väiksesse külakuhja. Enda mäletamist mööda märkas ta raudteeülesõidukohas oma ratast teiste seast lahti pusimas ka Ansipit koos turvamehega. Seetõttu panebki Tiit Piiskoppel meditsiiniteenistusest südamele: «Enne finišit ei ole mõtet hulluks minna.»

Õnnetus ei hüüa tulles

Kahjuks on see prognoosimatu, kust õnnetus võib tulla. Neli aastat tagasi võttis Tõnu Hendrikson, Elioni järelevalve spetsialist, Pangodi lähedal grupi keskel tõusu, kui eestpoolt kostis tohutu kolin ja ragin. Järgmine pilt, mida ta mäletab, meenutas tema sõnul seda, nagu oleks niidumasinaga niidetud – mehi langes justkui loogu.

Hendrikson üritas oma rattaga langenuist üle hüpata, aga takerdus ja paiskus järgmisel hetkel juba sadulast. «Maandusin ainsale vabale platsile,» kirjeldab ta. «Õnneks keegi mulle selga kukkuma ei ulatunud.» Imekombel lõi ta üksnes väikse sõrme nuki vastu asfalti katki.

Järgmisel aastal hoidis Hendrikson kukkumisohu kahandamiseks targu grupi etteotsa, kus pedaalivad tavaliselt kogenumad sõitjad, kes endale ja teistele enamasti häda kaela ei tõmba. Finišini jäi paarkümmend meetrit. Sellest, mis nonde nappide sekundite jooksul võis juhtuda, on ta hiljem kokku pannud järgmise stsenaariumi.

Ligi tosin meest oli grupil eest ära saanud. Hendrikson tõmbas vasakusse serva, püüdis olla üliettevaatlik, liikuda mööda sirget trajektoori. Ühtäkki lõi tugev tuul vastu. Paremalt jõudis suur grupp talle kõrvale ja selle pea hakkas mööduma. Kiirused ulatusid üle 50 km/h.

Hendrikson otsustas kiirendada ja tõusis sadulast, aga ei jälginud hoolikalt, mis toimub ees ja kõrval. Mööduvast grupist olid kaks meest tema ette spurtinud. Aga esimesele noist lõi samuti tuul vastu ja tolle taga kiirendanu pidi pidurdama. Selleks et sissesõitu vältida, pidi Hendrikson veelgi tugevamini pidureile pressima. Ja siis ta üle leistangi lendaski.

Hendrikson maandus näoga vastu asfalti ja rullus üle õla grupi eest läbi, raja paremasse serva. Kui ta end püsti ajas, mõjus pealtvaatajaile avanenud vaatepilt rippuva lõuaga mehest sedavõrd rõvedalt, et üks tütarlaps puhkes hüsteeriliselt nutma.

«Endal läks ka süda pahaks,» meenutab Hendrikson, kui oli oma sihverplaati näinud. Arstid tegid ta näole 16 õmblust. Lohutuseks jäi 17 000 krooni, mille enne võistlust tehtud õnnetusjuhtumi kindlustus välja maksis. Aga armid juhtunust püsivad tänaseni.

«Pole mõtet riskida,» tuletab meditsiiniteenistuse koordinaator Piiskoppel homseile startijaile meelde. «Ega rattaralli ole eluküsimus.»

Kuumus ähvardab surmaga

Kuu algul päikselise sooja ilmaga toimunud Tartu nn jooksumaratonil tuli arstidel viis osalejat tilgutite alla kuumast ja kurnatusest toibuma panna.

Lühemal, 10 km võistlusmaal vajusid üks neiu ja üks noormees, mõlemad pealtnäha alla 25-aastased, otsekohe pärast lõpujoone ületamist kokku ja kaotasid teadvuse. «Täielik amneesia,» kirjeldab jooksumaratoni meditsiiniteenistuse koordinaator Andras Laugamets. «Nad ei saanud millestki aru. Rahvakeeli öeldes läksid nad peast segi.»

Vähemasti õnnestus arstidel noored patsiendid, kelle kehatemperatuur küündis üle 40 kraadi, viia nii kaugele, et nad täitsid meedikute korraldusi. Laugametsa sõnul muutuvad mäluauku kukkunud inimesed tihtipeale abistajate suhtes agressiivseks, sest nende aju ei saa aru, mis nendega toimub.

Pärast kahvatute ja higiste patsientide mõningat jahutamist saatis ürituse meditsiiniteenistus nad haiglasse. Kui kuumarabanduse saanud inimesed professionaalset abi ei saa, võivad nad maksa-, neeru- ja ajukahjustuse tagajärjel mõne päeva pärast surra, hoiatab Laugamets.

Viiest tilgutite alla pandud jooksumaratoni osalejast neli lõid kaasa lühemal võistlusmaal. Põhjus on selles, pakub Laugamets, et neil on pikal, 23 km rajal võistlejatega võrreldes väiksem treenitus, samas aga arvavad nad, et 10 km läbimine pole midagi rasket. (PM)

Ohutu sõitmine

Tartu rattarallil mitu korda pjedestaalile jõudnud Allan Oras soovitab homme riskide maandamiseks:

•    sõida võimalikult sirgjooneliselt

•    ära tee asjatuid ja järske manöövreid

•    ära järsult pidurda

•    ära «nõelu» mõttetult läbi grupi

•    anna käega märku, nagu annad autol märku suunatulega

•    kui sööd või jood, liigu grupi kõrvale või taha

•    manitse julgelt kõva häälega neid, kes tekitavad ohtlikke olukordi