Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

«Ta oli sõber, kes tõttas sulle kas või hilja õhtul appi»

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Marek Sutt laupäeval Jelgavas peetud jetivõistlusel. Kahjuks jäi see noorele mehele viimseks korraks kaamerasse naeratada. | FOTO: Erakogu

Laupäeval Lätis peetud jetivõistlusel surma saanud Marek Sutt oli küll laiemale avalikkusele tundmatu nimi, kuid sõbrad kinnitavad, et Eesti kaotas ühe väärt mehe.



«Ta oli tõeline sõber. Selline mees, kellele isegi hilja õhtul helistades teadsid, et ta tõttab sulle appi,» püüdis Tartu jetiklubi Jetsport anonüümsust palunud esindaja läbi pisarate õigeid sõnu leida.

See, et Eesti avalikkus jetisõitu väga ei tunne, ei tähenda, et Sutt olnuks niisama nokitseja. Sutt, nagu sõbrad kinnitavad, oli läbi ja lõhki spordimees. Hoolimata oma 24 eluaastast eelistas ta nädalavahetustel peopidamise asemel tihtipeale kas või hiliste õhtutundideni garaažis istuda ja oma sõiduriista kallal nokitseda. Eesmärgiks saada paremaks, eesmärgiks jõuda tippu.

Sõprade sõnul koges Sutt aastaid võistlustel ebaõnne, sageli rikkusid tehnilised probleemid tema võistluse.

Kuid just see aasta paistis olevat murdepunkt. Just tänavu näitas ta järjest häid tulemusi, mis andsid alust ennustada, et temast võib saada Eesti absoluutne tipp. Ta tegi terve talve selle nimel trenni.

«Nägime, et ta hingab...»

Jetispordi valinud Sutt mõtles koos sõpradega sportlastee algusaastatel, et see on üks ohutumaid mootorispordialasid. Isegi kui kukutakse, juhtub see vees ja mis saaks halba juhtuda? Paraku langesid Lätis Jelgavas peetud võistlusel juhtunud õnnetuses kokku kõik halvad pisidetailid.

Jetivõistluste puhul on stardi järel alati positsiooni pärast kõva trügimine ja Jelgava võistlusel lendasid Sutt ja lätlasest konkurent Janis Burka trassilt välja kaldasse.

Läti mehe jett sattus kividesse, aga Burka ise lendas kaarega üle kivide liivale. Sutti jett jäi aga enne kive madalikule kinni ja mees ise maandus kividele. Traagiline õnnetus juhtus Runabout 1300 NA-klassi viimasel sõidul.

«Ta lendas sinna 100 km/h. Kui temalt kiivri peast võtsime, nägime, et ta hingab, aga asi tundus ikka halb. Kiirabi küll jõudis kohale, aga...» kirjeldas juhtunut Suti üks parimaid sõpru, samuti alaga tegelev Hendrik Pindmaa. «Kuni eilseni (laupäevani, kui õnnetus juhtus – toim) arvasime kõik, et jetisõit on pigem ohutu mootorisport.»

Võistluse korraldaja Einars Zaukmanis avaldas samuti kaastunnet ja tõdes, et tegemist oli lihtsalt kurbade asjade kokkulangemisega. Ta ei saanud kinnitada, kas Burka ja Sutti jetid omavahel kokku põrkasid, kuna jetivõistlustel on pritsiva vee tõttu väga halb nähtavus.

Küll aga kinnitas Zaukmanis, et haiglasse viidud Burka elu pole ohus.

«Tal on mõned luumurrud, aga üldiselt saab ta terveks,» märkis Zaukmanis, kes palus rõhutada, et ka meie lõunanaabrid on traagilisest sündmusest šokeeritud.

Klubi läheb ilmselt laiali

Suttiga juhtunud õnnetus lõpetab suure tõenäosusega Tartu jetiklubi tegevuse. Mitte keegi sõpradest ei kujuta ette, kuidas nad saaksid pärast juhtunut alaga edasi tegeleda.

«Meie klubi oli üks suur sõpruskond, aga me ei kujuta ette, kuidas suudaksime pärast seda jätkata. Üks mees meil ostis talvel kalli jeti, kuid ta on juba öelnud, et kaalub tõsiselt, mida edasi teha,» nentis Pindmaa.

Tubli jetisõitja surm lõhkus ka ühe sõpruskonna. Sutt, Pindmaa ja Marek Abras kutsusid end ikka kuldseks kolmikuks. Nad olid ala entusiastidena lahutamatu kooslus. Treeniti koos, võisteldi koos, nädalavahetused veedeti koos. Tehti kõike koos, nagu parimad sõbrad teevad.

«Mina tundsin teda juba 2003. aastast. Käisime koos kutsekoolis elektrikuks õppimas. Tegime sellest ajast alates kõike koos,» meenutas Pindmaa.

Sutt ei olnud aga lihtsalt atleet, vaid ka spordiväliselt ambitsioonikas. Ta asus Võrus õppima puutehnoloogia eriala ning sel aastal pidi ta diplomi kätte saama.

Spordile ja koolile pühendudes ei olnud tal praegu võimalik tööl käia ja nii toetasid teda vanemad.

«Ma ei kujuta ette, mida tema vanemad praegu tunda võivad. Ema oli ikka see, kes aitas ja suunas teda,» sõnas Pindmaa.

Tagasi üles