Rulluisutamisest saab tõeline lõbu ja nauding siis, kui tehnikanõksud selged ja grupisõiduoskus käes, väidab Tartu seniste rulluisumaratonide kindel esikümnemees Lauri Koort:
Kuidas asfaldil lennelda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ärge kartke madalaid uiske!
Paljud lähevad poodi ja küsivad, et andke mulle kõrged uisud. Aga kui asjasse süüvida, siis näeme, et ainus liikuv koht jala allosas on hüppeliiges, mille ka tavaline madal uisusaabas kinni katab.
Milleks teha uisud kõrgema sääre jagu raskemaks? Mida kergemad uisud, seda hõlpsam ju sõita. Liiati tehakse madalad saapad võrdlemisi jäigast materjalist, mistõttu uiskudel püsimine
muutub lihtsamaks. Ei maksa karta madalaid uiske!
Pange sõites rattad veerema!
Standardne ratta läbimõõt poes müüdavatel uiskudel on 100 mm. Häda on selles, et enamik ei kasuta nende rataste headust ära. Rattad tuleb panna libisema, et nad võimalikult kaua veereks.
Kui tunnete end uiskudel kindlalt, kui tajute, et teil on kontroll olukorra üle, siis seda pikema libisemise saate. Selleks, et enesekindlust saavutada, tuleb ära õppida paar nüanssi.
Saage libisemine selgeks!
Paljud tahavad hakata kohe õppima double-push-tehnikat, mis iseenesest on efektiivne, kuid nõuab kohutavalt jõudu ja energiat. Liiati pole seda sugugi kerge selgeks saada.
Pigem alustage tehnika õppimist sellest, et panete jala otse maha, nii et varvas, põlv ja nina
oleksid ühel joonel. Jälgige, et uisk ei liiguks libisemisfaasis välja- ega sissepoole, sest esiteks see pidurdab veeremist, teiseks läheb teekond pikemaks ja lisaks hakkab teie keha imelikke trikke tegema.
Püüdke kanda keharaskust rahulikult ühelt jalalt teisele. Ent arvestage, et see nõuab harjutamist, niisama ei tule midagi.
Ärge ilmaaegu vehelge!
Rulluisutades ei ole vaja teha üleliigseid liigutusi. Keha olgu sõidu ajal täiesti stabiilne, v.a siis, kui spurdite. Arvestage, et ülakehaga «pumpamine» ajab te pulsisagedust ainult ülespoole.
Leidke õige sõiduasend!
Laske end põlvedest poolistuvasse asendisse, nii et justkui väike amort oleks sees. Kui hoiate põlvedest jäika asendit, tulevad pikapeale vigastused, sest «korjate» sedasi kõik asfaldikonarused üles.
Edasi asetage sirged käed kõverdatud põlvedele. Just sedasi leiate optimaalse kehaasendi. Seejärel pange käed seljale ja muudkui sõitke. Kui pikal sõidul ära väsite, siis just seesugusel meetodil saate parima kehaasendi taas kätte.
Ärge kohavahetusel unistage!
Kui olete tükk aega gruppi vedanud ning otsustate taha sappa puhkama minna, ärge laske jalgu sirgu. Pidage silmas, et grupp liigub päris kiiresti ning kui siis vahe sisse jätate, võitegi maha jääda.
Seega, jätkake kohta vahetades ikkagi tööd. Töö eessõitjana on lõppenud alles siis, kui olete grupi taga oma koha sisse võtnud. See, kes kurdab, et tänamatu grupp ei oodanud teda järele, on tegelikult ise süüdi, et ta grupi eest lasi.
Grupisõiduoskus toob edu!
Kui grupisõiduoskuse selgeks saate, võite hea treenituse korral sõita koguni ühes reas koos ässadega. Ideaalis sõidetakse grupis nii, et pea võiks panna eessõitja seljale. Ees- ja tagasõitja uiskude vahe on üks jalg, 30 cm. Nii teete 30– 40 protsenti vähem tööd, kui sõidaksite üksinda.
Aga enamasti jääb vajaka enesekindlusest ja eessõitja usaldamisest, mistõttu tavaliselt hoitakse vahet meeter-poolteist. Kuid sedasi ei teki piisavalt suurt tuulekotti.
Grupisõitu saab õppida ainult sõites. Rääkige mõni sõber nõusse, et ta rattaga ees sõidaks. Kõige paremini saab grupisõitu lihvida muidugi koolitustel.
Vältige asjatuid rabelemisi!
Sageli, kui jäädakse grupist maha või leitakse, et grupp pole piisavalt tugev, hakatakse üksinda intensiivselt vihtuma. Nii võib küll grupile järele jõuda või grupil veidi eest saada, aga enamasti ollakse pikast kiirendusest sedavõrd väsinud, et jäädakse kohe uuesti maha.
Võtke pigem rahulikult, jälgige oma tehnikat, libistage pikalt – pigem jõuate sedasi grupile järele. Ja siis jõuate ka grupis vastu pidada.
Sama kehtib väsimuse korral, kui tehnika paratamatult laguneb: ärge hakake hambad risti grupile järele pressima, vaid mõelge pigem, kuidas uisud korralikult veerema saada.
Õppige kiiresti sõitma!
Kui treenitus on hea, võite vahel isegi väga tugevate võistlejatega koos sõita. Aga probleem võib tekkida siis, kui ühtäkki on vaja kiiresti sõita. Rulluisutamises kutsutakse seda ülehooga sõitmiseks.
Näiteks olete trennis harjunud sõitma kiirusega 27–30 km/h, kuid grupis tekib palju suurem kiirus, mõnikord lausa 40 km/h, ja siis tekib teil küsimus: mida ma küll oma jalgadega teen?
Probleem on selles, et te ei suuda neid piisavalt kiiresti liigutada. Selleks ongi vaja ka grupis ülehooga sõitmist harjutada.
Ärge spurtige liiga vara!
Kes tahab naabrimehele ära panna, sõitku rahulikult tema taga ning tulgu viimasel poolesajal meetril tuulest välja – sellest enamasti piisab, et mööda jõuda.
Rulluisuvõistlus on sisuliselt sprindivõistlus: need kestavad tund-poolteist, sõidetakse grupis, võidab aga see, kes on kavalaim, osavaim ja parim sprinter.
Väsimus lõhub sõidu
Lauri Koort (30), kes nooruses harrastas suusahüppeid ja kahevõistlust, sai aru, et maailma tippu ta ei küüni, misjärel soetas seitse aastat tagasi esimesed madalad rulluisud. Ja hakkas
harjutama.
Nüüd on ta arvestatav vastane igale Eesti rulluisutajale. Tartu rulluisumaratonidel pole ta kordagi esikümnest välja pudenenud. Mullu tuli ta Eesti meistrivõistlustel 500 meetri sprindis
teiseks ning lõpetas EMT rullituuri maratoni sarja Kert Keskpaiga ja Indrek Tobrelutsu järel 3. kohaga. MKsarjas on seni parimaks jäänud koht umbes 60. piiril. Aastas läbib Koort rulluiskudel 7000 kuni 10 000 km. Kõige pikemad trennid ulatuvad pooleteise tunnini. Rohkem harjutada pole tema sõnul otstarbekas.
«Kui väsid, siis tehnika laguneb,» seletab ta, «ja ei ole mõtet idiootsusi juurde õppida.»
Seitsme aasta jooksul pole rulluisutamine end Koorti jaoks veel ammendanud. Vastupidi. «Iga päev õpin midagi juurde,» kinnitab ta.