Joosep Susi kolumn: vabatahtlik alaealisus

Eilse õhtupooliku veetis ETV telehääl ja -nägu Tarmo Tiisler Vabaduse väljaku ühisvaatamisel Prantsusmaa - Uruguay mängule kaasa elades. Foto: Tairo Lutter

Vahetult pärast maailmameistrivõistluste viimast kaheksandikfinaali laekus minu postkasti ärevusest tulvil mõttevälgatus. Autoriks kujuteldav sõber Õnnelemb: «Kuule, see Tarmo Tiisler on ikka natukene umpa-lumpa. Halenaljakana mõjub dissonants tema vanuse, suure halli habeme ja sellise lapselik-naiivse entusiasmi vahel. Pea iga mäng usuks ta nagu siiralt, et tegemist on millegi ülimalt erakordsega. Kuidagi täiesti mööda näikse olevat temast läinud tavapärased küpsusega kaasnevad ilmingud, nagu distantseeritum suhe objekti, teatav resignatsioon, iroonia, kogemusväsimus.»

Näib, et Tiisler kõneleb traditsioonilise jalgpallifänni positsioonilt. Ja fänni olemusse on sisse kirjutatud midagi triksterlikku. Temas peitub igal ajahetkel kaks justkui teineteist radikaalselt välistavat essentsi: naiivne alaealine ja rafineeritud analüütik.

Ühelt poolt on jalgpallifänn punkar. Nagu Vennaskond – natukene mässumeelsust, samas romantiline hing, meeletutes kogustes utoopilisi unistusi. Tema käitumine on karjuvalt ebaratsionaalne, instinktiivne, neurootiline. Teisisõnu, jalgpallifänn on jäänud lapseks, jäänud kinni alaealisusesse. Ta on sellest muidugi teadlik. Tal ei ole ses mingit süüd. Ta on seda vabatahtlikult.