Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/06/16/6789999t1h62b6.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/07/06/8257662t1hdabb.jpg)
Vahetult pärast maailmameistrivõistluste viimast kaheksandikfinaali laekus minu postkasti ärevusest tulvil mõttevälgatus. Autoriks kujuteldav sõber Õnnelemb: «Kuule, see Tarmo Tiisler on ikka natukene umpa-lumpa. Halenaljakana mõjub dissonants tema vanuse, suure halli habeme ja sellise lapselik-naiivse entusiasmi vahel. Pea iga mäng usuks ta nagu siiralt, et tegemist on millegi ülimalt erakordsega. Kuidagi täiesti mööda näikse olevat temast läinud tavapärased küpsusega kaasnevad ilmingud, nagu distantseeritum suhe objekti, teatav resignatsioon, iroonia, kogemusväsimus.»
Näib, et Tiisler kõneleb traditsioonilise jalgpallifänni positsioonilt. Ja fänni olemusse on sisse kirjutatud midagi triksterlikku. Temas peitub igal ajahetkel kaks justkui teineteist radikaalselt välistavat essentsi: naiivne alaealine ja rafineeritud analüütik.