Suusatajatel sponsorimuret pole, sõudjatel ja ujujatel aga küll

Eesti ujujad on viimastel aastatel võitnud küll tiitlivõistluste medaleid, kuid sponsorites pole see suurt huvi äratanud. Foto: Peeter Langovits

Samal ajal kui vaat et igal suusakoondislasel on uhke sponsorauto, pole tiitlivõistlustel medaleid võitnud sõudjatel ja ujujatel Eestist peaaegu ühtki isiklikku toetajat. Miks?

Pärast iga hooaega võtab enamik suusakoondislasi aja maha, suhtleb sponsoritega, analüüsib koos nendega tulemusi ning otsib ka uusi toetajaid. Selline tegutsemine kuulub nende töö juurde samamoodi nagu igapäevane treening. Peale sportlaste tegutsevad suusaliidus sponsorite otsimisega iga päev viis kuni kümme inimest.

Aastakümnetega on välja kujunenud tugevad sponsorlussidemed, mida ei lõhu isegi mitte dopinguskandaal. Piltlikult öeldes on inimesed ja toetajad juba kokku kasvanud. Suusaliidu peasekretäri Jüri Järve sõnul pole ükski toetaja Andrus Veerpalu positiivse dopinguproovi tõttu suusatajate toetamisest loobunud. Ja ilmselt ei loobu ka edaspidi.

Seda enam, et praegu olevat võrreldes sügava majanduskriisi ajaga sponsoreid veidi kergem leida. «Suures osas jätkavad meiega kõik toetajad. Mõned üksikud liikumised on olnud, kuid need pole seotud Andrus Veerpalu juhtumiga,» nentis Järv, kelle sõnul on kahevõistluses ja suusahüpetes sponsoreid isegi tublisti juurde tulnud.

Korralik autopark

Küsimusele, mis on suusaliidu saladus sponsorite meelitamisel, vastas ta: «Meil on alaliidus selged kontseptsioonid ja süsteem töötab. Tegeleme pidevalt ka sellega, kuidas sponsorlogo võimalikult atraktiivselt välja tuua. Samuti kehtib meil põhimõte: mida rohkem inimesi sponsorite otsimisega tegeleb, seda suurem tõenäosus, et me neid ka leiame!»

Samuti ei salanud Järv, et suusaliidule sponsorite leidmisel on kõige tänuväärsemat tööd teinud koondise peatreener, osava müügimehena tuntud Mati Alaver. Vähem olulised pole ka aastate jooksul teenitud tiitlivõistluste medalid, meediakajastus ja sportlaste endi kuvand.

Suuresti tänu sellele on just Eesti suusatajad need, kellel sportlastest kõige uhkem autopark. Kuigi enam pole suusaliidu sisekirjades klauslit, et iga koondislane saab endale Silber­autost sõiduvahendi, Järve sõnul suusatajatel autodega probleeme pole. «Igal sportlasel peab siiski olema sõiduvahend, et punktist A punkti B jõuda. Needsamad inimesed, kes tegelevad sponsoritega, hoolitsevad ka selle eest, et see nii oleks,» kinnitas Järv.

Kui suusatajad tunnevad, et majandussurutis hakkab vaikselt mööduma ja sponsorite rahakotirauad avanema, siis teiste edukate spordialade esindajad seda veel ei tunne. Näiteks ujujatel pole Eestis ühtki isiklikku sponsorit. Ei tänavu EMil pronksi võitnud Triin Aljandil ega ka mullu EMil hõbeda võitnud Jane Trepil.

Hiljuti juhatuses muudatusi teinud alaliit on uhke sellegi üle, et hiljuti otsustasid turvafirma G4S ja Europark neile appi tulla. «Töö käib tegelikult pidevalt, aga väga keeruline on toetajaid leida.

Õnneks nüüd hakkab asi vaikselt paremuse poole liikuma, kuid siiski väga vaikselt,» kinnitas Eesti Ujumisliidu peatreener Riho Aljand, kelle sõnul sõltub väga palju siiski alast.

On spordialad, mis on iga eestlase südames ja hinges, ning alad, mis jäävad tagaplaanile – ükskõik mis tulemusi sealt ka ei tuleks. Aljandi sõnul ei aitaks ujujaid seegi, kui alaliidu juures oleks Mati Alaveri sugune müügimees. Ujumine jääb ikka ujumiseks ja suusatamine suusatamiseks. Vaatamata sellele, et harrastajate arvult on just ujumine teisel kohal.

Meediakajastus väga oluline

Eriti tähtsaks peab Aljand meediakajastust. «Sponsor küsib ju kohe, et mida ma vastu saan. Kui vastu pole midagi tulemas, siis ei näe ta muidugi mõtet sportlast või alaliitu toetada,» nentis ta ja tõi paralleeli: «Kui suusatamise MK-etappe enam telerist ei näidataks, siis oleks nelja-viie aasta pärast selle ala toetajaskond mitmekordselt vähenenud.»

Ka sõudja Kaspar Taimsoo tõdes, et vaatamata EM-kullale, pronksile ja MMi kolmandale kohale pole tal sama hästi kui ühtki isiklikku toetajat. Enamik sponsoreid tuleb alaliidu kaudu. Lisaks saab ta tänu treener Matti Killingu osavale lobitööle koos paarilise Allar Rajaga iga päev Hahni pubis söömas käia.

«Eelmisel aastal tegelesin sponsorauto otsimisega, kuid positiivseid vastuseid ei tulnud. Loomulikult on tore, et suusatajatel nii kõvad autod on, aga kui tulemused ka sama kõvad oleksid, siis oleks muidugi veelgi toredam,» muigas Taimsoo, kes praegu otsib uue paadi ostuks sponsoreid. Seni pole tema töö aga vilja kandnud.

Raske on oma ala müüa ka näiteks laskesuusatajatel, kus edukaimad sportlased on juba aastaid seetõttu alaliidu juhte kritiseerinud. Näiteks Eveli Saue ja Priit Viks sõidavad kaugetesse treeningulaagritesse ikka oma iidse Toyota Corollaga. Samas tõdes laskesuusaliidu tegevjuht Kristjan Oja, et olukord hakkab paranema.

«Eelmisel aastal lõppesid sponsorläbirääkimised väga kiiresti, aga nüüd leidub juba rohkem neid, kes meie mõtetega kaasa tulevad,» kinnitas ta. Põhjust, miks on samaväärsete tulemustega laskesuusatajat sponsoritele märksa raskem müüa kui murdmaasuusatajat, ta aga öelda ei osanud.

MK-etapil korra poodiumile pääsenud Roland Lessing tõdes, et tal on üks isiklik sponsor ja sellest piisab. «Mulle tundub, et sportlased, kes tulevad sajandale kohale, nõuavad üldse liiga palju! Kui raha pole, siis minge tööle ja tehke sporti edasi! Mina omal ajal tegin seda!» ütles ta teravalt.