/nginx/o/2010/10/12/447954t1h0694.jpg)
Kas oleks katastroof, kui Eesti jalgpallikoondis kaotaks täna Modena staadionil EM-valikmängus Itaaliale suurelt? Vastus on lihtne: ei oleks. Kõigil, isegi Eestiga võrreldamatutel meistritel juhtub apsakaid.
Isegi suur kaotus poleks katastroof
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiteks olgu ära märgitud, et Eesti jalgpallikoondis on jõudnud tasemele, mis lubab ka neljakordse maailmameistri vastu nende oma koduõuel minna punktijahile. Nagu ütles Ragnar Klavan enne lahkumist Tallinna lennujaamas: «Ideaalne oleks kahest mängust (teisipäeval minnakse vastamisi Fääri saartega) kuus punkti. Kui nii ei arvaks, poleks ju üldse mõtet mängima minna.»
Viimasel ajal koondise näidatava nauditava jalgpalli uimas korra tõele näkku vaadates peame tõdema, et tänane väljakutse tuleb ülimalt raske. Jah, Lillekülas näitasime itaallastele tugevalt hambaid ja mõni mees kratsib siiani kukalt ja mõtleb, et need imelised punktid olid ju nii lähedal, ning Itaalia tiimi peatreener Cesare Prandelli on avaldanud kartust, et ajalugu on näidanud, et nad suvekuudel kõige paremini ei mängi, kuid tuleb tunnistada, et vastamisi lähevad neljakordne maailmameister ja pisike Eesti.
Itaalia peaks seekord mängima topelttuhinaga, sest eile pidas riik 150 aasta juubelit, kui killustatud provintsid liitusid ühtseks riigiks. Ja milline rahvuskoondis ei tahaks oma rahvale – mis siis, et põhiliselt põhja ja lõuna erimeelsuste tõttu mitte nii ühtsele – nauditavat elamust pakkuda.
Kolm korda üle õla sülitades halvimat ehk rohkem kui kahe väravaga kaotades ei saa aga keegi väita, et meie koondis oleks kehv. Jalgpallivastased ehk hõõruksid muigelsui käsi ja viskaks sarkastilisi nalju stiilis «säh teile jalgpalli arengut», kuid tegelikult juhtub apsakaid kõigil.
Võtkem või Argentina koondis, kes küll paljude staarideta, kuid siiski kaotas üleeile sõprusmängus Nigeeriale 1:4, või Hispaania, kes viimase aasta jooksul on pidanud tunnistama portugallaste 4:0 ja argentiinlaste 4:1 paremust.
Jalgpallisõbrad, kui meie lemmikud isegi vastase kõva ülekaalu tunnistama peavad, ei saa sellest pead norgu lasta, sest neli tähtsat valikmängu on veel ees. Lootus, mis siis, et veidi utoopiline, sureb viimasena.