Veri? On. Higi? On. Pisarad? Ei ole!

Hoolimata seitsme aasta pikkusest rulluisutamise kogemusest tunnistab Diana Kaareste, et õpib seda ala tehnilise keerukuse tõttu siiamaani. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Kui jäähokinaiskond laiali lagunes, pühendus Diana Kaareste rohkem rulluisutamisele. Nüüd on ta valus vastane kõigile meestele.

Need pildid siin,  on saadud vere hinnaga. Kuigi Saku Suurhalli parkla pole Eesti ühele paremale naisrulluisutajale Diana Kaarestele võõras sõiduplats, kadusid sedapuhku kurvis jalad alt.

Postimehe fotograaf Mihkel Maripuu tunnistas ühtäkki läbi kaamerasilma, kuidas Kaareste ilmselt prahi või konaruse tõttu libastus, siis kukkus ning kõhu peal mõnda aega mööda asfalti libises. Tulemus: mitu verist kriimu, lisaks löök põlvele, mis aastate jooksul talle niigi sageli häda teinud. Ja osa riideid samuti puruks.

Ega fotosessioon seetõttu ära jäänud. «Siis alles hakkasime pilti tegema,» lausub Maripuu. Sest ka Kaareste ei teinud verisest äpardusest mingit numbrit. «Kõik, mis ei tapa, teeb tugevaks,» sõnab ta.

Kukkumine, tõdeb Kaareste (34), käib rulluisutamises asja juurde. Hooaja jooksul tuleb seda ikka mõned korrad ette. Eelmine aasta kallas Berliinis maratonisõidu ajal nagu oavarrest, nii et asfalt oli libe kui kiilasjää. Paljud lendasid siruli. Tema ka. Kuid enamik õnnetusi kaob peagi meelest – muidu ei saaks sõitagi, kui kogu aeg ohtudele mõtled.

Sõbranna eeskuju

Vaid üksikud matsud jäävad kauemaks meelde. Näiteks juhtum neli aastat tagasi Šveitsis, kus suur ja raske mees kaotas oskamatusest tasakaalu ning tõmbas kukkudes ka Kaareste kaasa.

Paraku oli Kaareste see, kes esimesena asfaldile maandus – ja suur mees mürtsti! tema otsa. Pärast olid Kaares tel nii põlved kui puusad lõhki. Võistlus jäi mõistagi katki.

Tegelikult oli hulgilaos LTT müügisekretärina töötav Kaareste enne jäähokimängija, kui ta rulluisutamisega regulaarsemalt tegelema hakkas. Eesti parima naiskonna Dreamland Queens kesktormajana osales ta Soome meistrivõistlustel ja Eesti koondise kaptenina koguni MMil. Aga siis tuli masu, naiskond jäi toetajaist ilma ja lagunes.
Nüüd käib Kaareste litrit taga ajamas koos Purikate meeskonnaga, ent peaalaks on kerkinud rulluisutamine, mis seni oli valdavalt teeninud suviti hokilahinguiks üldfüüsilise põhja ladumise eesmärki.

Rulluisutamise avastas Kaareste seitse aastat tagasi sõbranna eeskujul. Otsustas siis koos elukaaslase Jaanus Ritsoni, Eesti Rulluisuliidu nüüdse peasekretäriga, et ostavad samuti uisud ja hakkavad sõitma. Alustasid Kakumäel, aga mõni aasta hiljem läksid juba kolmeks nädalaks Šveitsi, et seal asjatundjate näpunäidete järgi tehnikanõksud paremini kätte saada.
«Õpime siiamaani,» tunnistab Kaareste. «See on tehniline ala, õppida on kole palju.»

Kuid see ei tähenda, nagu piitsutaks ta end karmi treeninguplaani alusel tagant. Sugugi mitte. Plaanipärast trenni tegi ta siis, kui noorena kaugushüpet ja seitsmevõistlust harrastas, kuni
kaks aastat piinanud põlvetrauma kergejõustikule lõpuks kriipsu peale tõmbas.

Nüüd harjutab ta enesetunde järgi rulluisutamist nii palju, kui töö ja pere kõrvalt aega jääb. Tavaliselt jääb nädalas viieks treeningukorraks. Nende kordade hulka mahuvad olenevalt aastaajast ka suusa- ja jooksuotsad, et võhma koguda.

Sellegipoolest on Kaareste igaks hooajaks püüdnud oma eesmärgid seada. Näiteks mullu käis ta Berliini topletmaratonil. Esimesel päeval oli kavas maraton rulluiskudel, milleks kulus lausvihma tõttu 1.40. Järgmine päev läbis ta sama distantsi joostes. See oli tema elu esimene jooksumaraton. Vana põlvetrauma hakkas endast märku andma, mistõttu aeg läks kuus minutit plaanitust üle. Ta oli lootnud raja läbida alla nelja tunni. «See jäi kripeldama, » lausub Kaareste. «Tuleb paari aasta pärast uuesti proovida.»

Noorte pealetung

Tänavused plaanid, millest ta ei soovi üksikasjalikult kõva häälega ette kuulutada, on seotud maikuise veteranide EMiga Saksamaal ja mõistagi augustikuise Tartu rulluisumaratoniga.
Eelmisel suvel sai ta Tartu jõuproovil naiste arvestuses kolmanda koha, Eesti sõitjaist oli siinse esinumbri Enel Kõrva järel teine.
«Tartu rulluisumaraton on iga rulluisutaja suve tippsündmus, enamik treenib selle nimel,» ütleb ta. «Ikka tahaks kohta parandada.»
Aga kerge see ei tule, teab Kaareste. Arvata võib, et tänavu saabub Venemaalt mitmeid tugevaid naisuisutajaid, ja kahtlemata saavad ka Eesti noored sõitjad iga aastaga üha paremaks.
«Kui noored saavad kiiremaks, innustab see mind ka,» teatab Kaareste. «Ma naudin konkurentsi.»
Isegi kui kukkumised, ja mõnikord verised, käivad konkurentsi juurde.

Tulemused
Diana Kaareste kohad Tartu rulluisumaratonil
2010 – 3. (38.) 1.09.52,9
2009 – 5. (59.) 1.08.56,6
2008 – 5. (71.) 1.11.29,1
2007 – 8. (72.) 1.21.20,3
Distants 36 km, 2007 – 38 km.