Saada vihje

Fääridel meelitavad publikut väikeriigid

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Eesti – Fääri saarte kohtumist jälgis Tallinnas 5201 silmapaari.  Kui palju pealtvaatajaid kogub samade meeskondade kohtumine aga  võõrsil?
Eesti – Fääri saarte kohtumist jälgis Tallinnas 5201 silmapaari. Kui palju pealtvaatajaid kogub samade meeskondade kohtumine aga võõrsil? Foto: Raigo Pajula

Eestis leiavad inimesed tihtipeale tee staadionile siis, kui rahvuskoondis kohtub mõne tuntud jalgpalliriigiga. Fääri saartel pärineb publikurekord hoopis teistsuguselt mängult.


Selleks et pisut üle 10 000 inimese mahutav Lilleküla staadion täituks ääreni, on vaja mõnda jalgpalli tippriiki. Lilleküla areen on välja müüdud vaid kaheks mänguks Venemaaga ning matšideks Hollandi, Iirimaa, Portugali, Inglismaa ja Horvaatiaga.

Fääri saarte absoluutne publikurekord pärineb aga kohtumisest, kui saareriik võõrustas MM-valikturniiril Maltat. Svangaskarði staadionil (samal väljakul toimus ka eilne valikmäng – toim) peetud kohtumisel nägi kodupubliku ees mänginud meeskonna 2:1 võitu oma silmaga 6640 inimest. Võrdluseks võib tuua, et eelmise aasta augustis toimunud Eesti – Fääri saarte kohtumist jälgis Tallinnas 5201 silmapaari, mida loetakse meil sellise matši puhul juba enam-vähem korralikuks arvuks.

Kui praegu elab Fääri saartel 48 650 inimest, siis 1997. aasta valikmängu ajal jäi rahvaarv 44 000 kanti ning seega jälgis toona kohtumist kohapeal koguni 15 protsenti elanikkonnast. Siinkohal võiks võrdluseks tuua, et 15 protsenti Eesti elanikkonnast on umbes 200 000 inimest ja meil tuleb staadionile vaevalt 10 000 pealtvaatajat.

Kümme meeskonda

Kuigi ka Fääri saartel võis leida inimesi, kes ei teadnud eilsest jalgpallimängust midagi, oli paljude jaoks tegemist siiski suure sündmusega.

«Kahjuks ei saa ma mängule minna, kuid kavatsen kindlasti kohtumisest raadioülekannet kuulata,» tunnistas kohalik baaridaam Yolante mängueelsel õhtul.

Seda, et jalgpall on saareriigis populaarne, kinnitab ka tõsiasi, et Fääri saarte kõrgliigas pallib sarnaselt Eesti meistriliigaga kümme meeskonda. Siiski on fäärlaste puhul tegemist puhtalt amatöörliigaga. «Osal mängudel on väga hea atmosfäär ja pinget on kõvasti,» rääkis jalgpallihuviline noormees Christian.

Eraldi märkimist väärib kindlasti ka pealinnas asuv staadionikompleks. Kui sealne peaareen Tórsvøllur mahutab 6000 pealtvaatajat, siis selle kõrval paiknevad kaks korralikul tasemel kunstmuruga väljakut. Neist suuremal peetakse paljud liigamängud ja selle tarbeks on ka sinna paigutatud korralikud tribüünid.

Kui taas võrrelda Eestiga, on küllaltki raske ette kujutada, et umbes sarnase rahvaarvuga Saaremaale võiks lähiajal tulla selline staadionikompleks.

Seda, et sealsed väljakud ei seisnud hetkegi tühjana, võis silmata ka esmaspäevase Eesti koondise treeningu ajal. Kui eestlased tegid peaareenil trenni, siis samal ajal käisid ülejäänud kahel väljakul kordamööda trennid ja mängud.

Spordiala number üks

Eesti rahvusmeeskonna harjutuskorra lõppedes oli parasjagu käimas kohalike 16–19-aastaste noormeeste liigamäng, mida ka meie pallurid pingsalt vaatasid, enne kui nad bussi ära kutsuti.

Noorte mängu oli vaatama kogunenud umbes 80 kohalikku inimest. Käimasoleval Eesti meistriliiga hooajal on nii mõnigi kohtumine peetud vähemate silmapaaride ees.

Linnas ringi vaadates (jalgpalliväravad on püsti pandud isegi majade taha asfaldiväljakutele – toim) tundub, et spordiala number üks ongi siin jalgpall, ent batuudil hüppamine on siin riigis vähemalt sama populaarne või isegi popim, sest nimetatud atraktsiooni võib leida peaaegu et igast teisest hoovist.

Manchester Unitedi jalgpalliklubi lipp ja Eesti õlu

Seda, et Inglismaa jalgpalli kõrgliiga Premier League kogub aina rohkem populaarsust ja huvi selle liiga vastu tuntakse aina rohkemates paikades, pole paljude jaoks kindlasti üllatus.

Loomulikult ei saa ka Fääri saar­tel, kus suvine õhutemperatuur jääb kümne kraadi ümbrusesse, üle ega ümber Inglismaa kõrgliiga kultusest ja Briti suurklubide sümboolikat ja särke võib leida ka sellest saareriigist.
Samas suudetakse siin üllatada asjadega, mille peale ei oskakski kohe tulla. Nimelt oskasid saartel ringi rännanud Eesti koondise poolehoidjad rääkida, et ühes saare kaugeimas punktis lehvis mahajäetud hotelli lipuvardas ei miski muu kui Manchester Unitedi jalgpalliklubi lipp.

Ja nagu sellest veel vähe oleks – eestlastest fänne tabas samas kohas veel üks äratundmisrõõm. Nimelt oli lisaks ManU sümboolikale jõudnud sinna punkti ka Saku Originaali õllepurk. (PM)

Tagasi üles