«Suvi on peamine aeg, millal korvpallur areneb.»

Viive-Kai Rebane saab nädal aega Eestimaa suve nautida ning seejärel alustab juba ettevalmistust uueks hooajaks, et tulevikuks seatud sihid ikka täidetud saaks.

FOTO: Mihkel Maripuu

Kuidas saada tipptasemel korvpalluriks? Eesti naiskonna ühel liidril Viive-Kai Rebasel on eesmärgid paika pandud ja suvel ta seetõttu endale pikka puhkust ei luba.



«Ühe nädala puhkan. Ülikoolist on ette antud programm, mida tuleb täitma hakata. Suvi on peamine aeg, millal toimub individuaalset tööd tehes korvpalluri areng,» teab Rebane tippu jõudmise valemit. «Sügisel võistkonna juurde minnes hakatakse rohkem lihvima kokkumängu.»

Eesti naiskond alistas kolmapäeval koduväljakul suurelt Šveitsi ja sellega kindlustati endale B-divisjoni B-alagrupis esikoht. Lõppenud valiktsüklis oli 22-aastane Rebane keskmiselt 14,9 punktiga koondise suurim korvikütt.

Tuleb harjutada kaugviskeid

Kevadel lõpetas eestlanna USAs Binghamtoni ülikoolis kolmanda õppeaasta. Ülikooli lõpetamiseni on Rebasel jäänud veel aasta, seejärel loodab ta kätt proovida Euroopa klubikorvpalli absoluutses tipus.

«Eks näis, mis pärast ülikooli saab, kuid sooviks otse Venemaale minna. Sealne tase on väga hea. Kui kusagilt mujalt tuleks korralikust klubist pakkumine, siis kaaluks ka seda. Kuhugi väikesesse võistkonda minna ei tahaks,» seab 183 cm pikkune eestlanna endale tulevikuks kõrgeid sihte. «Venemaale tahaks huvi pärast ka minna – keele ära õppida ja kultuurilist kogemust saada. USA-le on see kindlasti täielik vastand.»

Kui nädalane puhkus läbi saab, on Rebasel teada ka põhilised asjad, millele peab trennides rõhku panema, et teha mängutasemes veel samm edasi.

«Pean hakkama rohkem kaugviskeid harjutama. Praegu olen pigem läbimurdja. Kui tahan oma pikkuse juures tippu jõuda, tuleb arendada tagamängija oskusi – sealhulgas ka pallikäsitsust,» seadis ta eesmärke. «USAs pean rohkem üks-üks vastaseid ette võtma.»

Binghamtoni ülikoolis psühholoogiat õppival Rebasel oleks võimalik samasse ülikooli jääda ka pikemaks ajaks, kuid tema prioriteediks on siiski sportlaskarjäär.

«Bakalaureuseõpe kestab neli aastat ja magistrikraadi saamiseks peaksin seal veel aasta olema, kuid siis ma ei saaks enam korvpalli mängida,» põhjendas Rebane. «Seetõttu tahan tagasi Euroopasse tulla, kuna soovin korvpalli mängida. Olen alates 3. klassist sellega tegelenud ja pole mõelnud, et võiksin teha midagi muud. Pole pidanud valima, see on olnud minu jaoks ainuke tee.»

Kunagi võib saada treeneriks

Ka ülikoolis õpitava loodab ta ühel päeval hoopis spordis ära kasutada. «Ega ma sellel alal arvatavasti kunagi tööle ei hakka, pigem tahaksin treeneriks saada ja seal kulub õpitu kindlasti ära,» arvas Rebane.

Eesti naiskonnas suurt rolli kandev ääremängija on ka USAs naiskonna üks liidreid ja saab seetõttu nautida publiku suurt poolehoidu.

«Korvpall on meie ülikoolis väga kõrgel tasemel ja saalid on puupüsti täis. Keskmiselt on vaatamas 2000 inimest. Meie eest hoolitsetakse hästi, millestki ei pea puudust tundma. Peale lennupiletite kaetakse kõik kulud – lausa tippsportlase tunne on,» kirjeldas eestlanna eluolu.

Võrreldes Eesti korvpalliga on loomulikult USAs erinevaid nüansse ning sportlasi valmistatakse ka vaimselt teisiti ette.

«Hooaja jooksul on treeneriga viis korda kõigil umbes tunni aja pikkune vestlus, kus räägitakse, mis on hästi ja mis halvasti,» kirjeldas Rebane tööprotsessi. «Kui nähakse, et midagi on valesti, tehakse sellest kohe juttu. Tagasi ennast ei hoita ja ollakse väga otsekohesed.»

Eesti ühe edukama naiskorvpalluri arvates ongi meie jaoks õige tee, et paremad lähevad kogemusi hankima välismaale ja koduses liigas katsub jõudu noorem põlvkond.

«Mina sain Eesti liigas ristsed 14–15-aastaselt ja see karastas mind enne ülikooli minekut kõvasti,» rääkis Rebane. «Ka praegu on meil väga palju perspektiivikaid noori. Kuna meie rahvaarv on väike, on raske teha tasemel liigat, kuna oleks vaja korralikku rahastamist.»

Siinne naiste klubikorvpall teatavasti suuri masse just ei liiguta. Koondis püüab see-eest aina rohkem pilke ja naiskonna peatreeneri Jaanus Levkoi sõnul seisavad parimad aastad neil veel ees.

«Võistkonnas on väga super sisekliima. Kõik on sellise mõnusa musta huumoriga ja igasugu tögamist tuleb ette. Praegu on süsteemi järjekindlalt arendatud ja see annab mängijatele kindlust,» kiitis ääremängija.

Ühes on Rebane kindel – oma tulevikku ta USAga siduda ei soovi. «Olen ikka Eesti patrioot. Tahan oma kogemuse kaasa võtta ning siin teistele edasi anda,» põhjendas ta.

Tagasi üles