Seiklusspordi viis aabitsatõde

Xdream. Foto: Marianne Loorents / SL Õhtuleht

Kümneaastase seiklussportlase kogemusega Maret Vaher ISC Adventure Teamist jagab paar väärt nippi neile, kel on tekkinud huvi omal nahal järele proovida, mida peidab endas müstiliselt kõlav sari Xdream:

1. Leidke paslik seltskond

Hea on seigelda võistkonnaga, mille liikmete füüsilised võimed ja eesmärk on sarnased – minnakse siis välja võidule või raja läbimisele. Kuid siin on väike aga: pikemal, ligi ööpäevaseks venival võistlusel ei otsusta niivõrd füüsiline kui just vaimne suutlikkus.

Tihti võib see, kes algul kõvasti jookseb ja rattaga sõidab, olla lõpuks vaimselt kõige rohkem väsinud, sest võistlus ei lõpe ega lõpe. Samas võib füüsiliselt kõige nõrgem osutuda selleks, tänu kelle ergutustele võistkond ei katkesta, vaid jõuab õnnelikuna finišisse.

Mingil määral võib võistkonnaliikme vaimset nõrkust ette aimata. Kui sõber on muidu tore, aga kipub iga väikse tavaelu ebakõla peale nurisema ja pahandama, siis võib juhtuda, et seiklussport kui tippsport pole tema jaoks.

Küll aga võib ta elamuse saada näiteks Xdreami pealtvaatajana või B-rajal seigeldes. Usutavasti on ajalugu täis pigem vastupidiseid näiteid.

2. Tehke ühiselt trenni

Inimesel, kes pole sporti üldse teinud, on seiklusspordis raske. Tunde vältavat liikumist naudivad enim vastupidavusalade harrastajad, keda seiklussportlaste hulgas ongi enamik.

Samas näiteks korvpallurid ja kergejõustiklased, kelle treening koosneb lühikestest spurtidest ning toimub enamasti saalis või staadionil, ei ole harjunud tunde kestva pingutusega, lisaks võivad nad ebatasasel pinnal liikudes esialgu väga kohmakad olla.

Ka linnainimene ehmatab sageli ära, kui peab astuma teerajalt kõrvale künklikule heinamaale või võssa. Rääkimata rabast, kuhu minek paljude arvates võrdub uppumissurmaga.

Seetõttu peaks enne seiklusvõistlust käima võistkonnaga koos näiteks maastikul jooksmas või matkamas, et nii jala- kui kerelihased sellise liikumisega harjuksid. Karta ei maksa ka vett ja pori: kraavidest läbisumpamist tuleb seiklusrajal sageli ette ning riided saab pärast puhtaks pesta.

Enne võistlust võiks paar korda käia kanuusõitu harjutamas. Hea, kui üks võistkonna liige oskab tüürida, kuna sinka-vonka jõe ühest kaldast teise sõites kulub hirmus palju aega ja jõudu.

Kanuu liigub ka kiiremini, kui kõige raskem mees ei satu istuma paadininasse, vaid keskele või tüüri.

3. Hankige korralik varustus

Seiklusspordivõistluses on tavaliselt kolm ala: rattasõit, jooks ja kanuusõit, Xdreami pikemal rajal ka rulluisutamine.

Korraldajad on hoolt kandnud kanuude laenutuse eest, kuid ratas, kiiver ning rulluisud peab igaüks ise kaasa võtma. Liikumine ühest kontrollpunktist teise käib kaardi abil, seega on enamasti vaja kompassi.

Korralik, aga kindlasti mitte kõige kallim maastikuratas sobib seiklusspordiks. Linnaratas hästi ei sobi liiga kitsaste rehvide tõttu. Ratta külge tuleks hankida kaardihoidja, mille peale kinnitatud kaarti saab sõidu ajal lugeda. Kaardihoidjaid pakuvad mitmed firmad, aga seda pole keeruline ka ise valmistada.

Seikleja suvine riietus koosneb tavaliselt pikkadest liibuvatest pükstest, lühikese või pika varrukaga spordisärgist ja õhukesest peakattest. Rattasõidul on kohustuslik kiiver. Prillid ja kindad teevad raja läbimise mugavamaks, aga hakkama saab ka ilma.

Eesti seiklusvõistlustel ei soovita kasutada spetsiaalseid rattapükse, kuna need võivad jõge või kraavi rattaga ületades märjaks saada. Märjad rattapüksid on ebamugavad ja võivad hõõruma

hakata. Kuna rada kulgeb sageli mööda metsikuid paiku ja ratast tuleb käekõrval lükata, lähevad rattakingad sodi täis ja taas ei ole mõnus.

Tihti on rattaetapi vahel jooksuetapp, mida on rattakingades läbida vaevaline ja mõnel juhul ka ohtlik. Näiteks on rongivagunite katustel rattakingades joosta libe.

Enamasti kasutavad seiklejad võistlustel mitmesuguste firmade maastikujooksujalatseid.

4. Õppige kaarti lugema

Seiklusspordis käib liikumine kaardi järgi, mistõttu on soovitatav enne orienteerumisega tutvust teha. Üldjuhul piisab, kui võistkonnas on üks, kes kaarti tunneb, aga sageli on võistlus üles ehitatud nii, et võistkonna kõik kolm liiget läbivad mingi jupi üksi oma kaardiga. Siis on eelis neil võistkondadel, kus kõik oskavad orienteeruda.

Head kohad orienteerumise õppimiseks on Tartu ja Tallinna orienteerumisneljapäevakud, Põlvamaa teisipäevakud ja Võru kolmapäevakud. Täpsema info leiab kodulehelt orienteerumine.ee/paevak.

5. Ärge end nälga jätke

Tavaliselt võetakse rajal tarbimiseks kaasa energiageelid, eriti kui rada on 3–5 tundi pikk. Pikematel võistlustel võetakse kaasa mitmesuguseid toiduaineid ja süüakse kõike, mille järele isu tuleb. Isu on väga individuaalne ja varieerub nii koguses kui toitude osas ning seda võistlusest võistlusesse.

See tähendab, et seljakotti tuleb pakkida või vahetusaladesse ette saata need söögid, mida arvatakse seekord süüa tahtvat: võileivad, banaan, kartulikrõpsud, rosinad, pähklid, vorstikesed, kohuke jms.

Mõnikord tundub Snickers väga maitsev, aga teinekord ei taha selle lõhnagi tunda.

Jook pannakse Camelbaki ehk joogisüsteemiga selga, nii jäävad käed vabaks ja saab joogi kergesti kätte. Ratta joogihoidjatesse tuleb panna kindlasti pudel või kaks – siis jääb seljas olev jook alles tarbimiseks jooksu- ja kanuuetappidel.

Joogiks võib olla spordijook, aga hästi maitseb ka (mineraal)-veega lahjendatud õunamahl, kokakoola või puhas vesi.

Üks väike nipp: võistkonnakaaslaste vahel jagatud šokolaad annab palju rohkem energiat, kui seesama šokolaad üksi nosides ära süüa.

PAREM OLLA TUGEV

Olles aastate jooksul võistelnud koos erinevate kaaslastega, nii nais- kui segavõistkonnas, on Maret Vaher olnud nii võistkonna nõrgim kui ka tugevaim lüli. Tema hinnangul on põnevam, ent ka stressirohkem olla võistkonna liider. Sel juhul peab peas kogu aeg väike protsessor surisema, mis kalkuleerib võistkonnaliikmete jõuvarude kõige optimaalsemat kasutamist – näiteks kas sõita rattaga mööda asfaltteed 10 km ringi või rammida otse mööda soist metsasihti.

Seevastu tiimi kõige nõrgemana on ainus ülesanne hambad risti kaaslastel sabas püsida ilma midagi mõtlemata ja otsustamata.

Loomulikult võivad võistkonna liikmete jõuvahekorrad võistluse ja hooaja jooksul muutuda ning tiim, kes muutunud olukorrale kiiresti reageerib, korraldades ülesanded ümber, on mõistagi edukam. Iga seiklusspordivõistlus on sisult tipptasemel meeskonnakoolitus

TÄHTIS ON VÕITA ISEENNAST

Maret Vaher: «Paradoksaalsel kombel pean oma suurimaks kordaminekuks üht hilissügisel toimunud 24 tunni pikkust võistlust Lätis, kus meie võistkonnal juhtus ridamisi äpardusi.

Üsna raja algul oli meil segadus rajalegendist arusaamisega, mistõttu tegime 1,5-tunnise lisaringi.

Võistluse kaheksandal tunnil lõhkesid suure pauguga ühe ratta rehv ja sisekumm, mida üritasime teibiga parandada, poolel rajal murdus minu ratta küljest käiguvahetaja, hiljem parandasime sama ratta ketti oma 10-20 korda.

Ilm varieerus viiekraadisest paduvihmast karge hommikuse –5 kraadini. Meil oli seega põhjust käega lüüa ja katkestada rohkem kui küll, aga see ei tulnud jutuks.

Kui me siis ikkagi napilt enne kontrollaega finišilinna veeresime, tulid mul meeleliigutusest pisarad silmi: ma poleks eales uskunud, et suudame selle raja määrustepäraselt läbida. Lõpuks saime neljanda koha.

Suurim õnnestumine on saada endast jagu. Edestada mõnda teist võistkonda minuti või kahega on samuti tore, aga see on kõigest kaduv hetkeemotsioon.

Püsivalt väärt on võit iseenda kahtluste ja hirmude üle ning see on ütlemata võimas tunne.»