Peep Pahv: Tartu korvpalli hukk

Tartu korvpallimeeskonna peatreeneril Indrek Visnapuul (vasakul) ja klubi juhil Andres Liinatil on põhjust edasiste plaanide üle mõtiskleda. Esialgu valitud tee tekitab palju küsimusi. Foto: Margus Ansu

Viimase kümnendi ühe parima Eesti korvpalliklubi Tartu Rocki juhtkonna väga halb töö on lükkamas meeskonda enesehävituslikule teele. Ei saa ju pidada tõsiseltvõetavaks juttu kolmeaastasest projektist ja noorte arendamisest, kui ühe liigutusega otsustati end Euroopa korvpallist ära lõigata. Väga kergelt võib eurosarjast loobumisest saada suure korvpalli hukk Tartus.

Veel kolm aastat tagasi tugevuselt kolmanda eurosarja nelja tugevama finaalturniiril osalenud tiimi juhtide otsus oleks mõistetav, kui neil oleks sarnaselt Kalev/Cramoga väljund üha tõsiseltvõetavamaks muutuvas Ühisliigas. Paraku pole suudetud Venemaa-suunalisele rongile hüpata ja mängijatel tuleb rahulduda vaid heitlustega muutuste tuultes oma tähtsust minetavas Balti liigas ja Eesti meistrivõistlustel. Meie mõistes eliitklubist on saamas tavaline koduliiga võistkond.

Kummaline investeering

Rocki – nimetame seda meeskonda veel selle nimega – juhtkond tuli mullu välja jutuga kolmeaastasest projektist. Esialgu paistis idee isegi jumekas: palgati ju Rakverest Rain Veideman ja Kalevist Tanel Kurbas, juba varem olid meeskonnas perspektiivikad Sten-Timmu Sokk ja Timo Eichfuss. Kõik noored mehed, kelle arengu nimel tasub pingutada ja mitmeks aastaks plaane teha. Vaevalt oskas siis keegi oodata, et perioodi teine aasta kujuneb vaheaastaks…

Mõistagi oli Rockiga liitunud noortele üheks täiendavaks motivaatoriks võimalus end näidata eurosarjas. Baltikumi klubides teatakse neid nagunii, pealegi kipub teravamate tippudeta jäänud liigas areng kiiresti toppama, Eesti meistriliigast rääkimata. Seda kummalisemalt kõlavad Tartu Ülikooli spordiklubi juhi Andres Liinati sõnad, et plaanis on koguda mullusega võrdne eelarve, ent raha investeeritakse mängijate arengusse – palgata paremaid võõrmängijaid ja tekitada võimalusi rohkem treenida.

Milleks need (tugevad) leegionärid? Kas selleks, et kevadel võidelda Eesti meistritiitli eest, ja kui on piisavalt õnne, siis tugevamas konkurentsis end kulutanud kalevlaste alistamise järel saaksid klubi juhid lüüa rusikaga vastu rinda ja rääkida endast kui Eesti parima korvpallimeeskonna juhtidest?

Kui rääkida mängijatesse investeerimisest, siis eurosarjas osalemine – olgugi et tegemist on Euroopa mõistes mudaliigaga – ongi see investeering, mida Veideman või Sokk vajavad. Need on hoopis teistsugused vastased ja teistsugused mängud kui rutiinseks muutunud koduliigas läbi ja lõhki tuttavate vastaste vastu palli patsutamine. Sellest võimalusest loobumine on enda ridadesse meelitatud noorte petmine. Tekkinud olukorras on noormeeste soov klubist lahkuda igati põhjendatud.

Halvasti tehtud töö

Võimatu on Rockis tekkinud olukorras süüdistada treenereid, pole kahtlust, et nemad sooviksid rahvusvahelises sarjas kaasa lüüa. Halvasti on oma tööd teinud hoopis klubi juhid. Esmalt ei suudetud end paari aastaga kaubelda Ühisliiga seltskonda, viimastel hooaegadel pole aga sponsoritelt piisavalt raha välja räägitud.

Mõistagi pole see kerge ülesanne, ent kui klubi juhtkond nõuab mängijatelt ja treeneritelt heade esituste nimel meeletut treenimist, on neil õigus vastu nõuda ka piisavate vahendite leidmise nimel enda pildituks töötamist. Paistab, et tänavu pole nad seda suutnud, ja just rahanappus on eurosarjast loobumise peamine põhjus – ametlikud selgitused aga lihtsalt lihtsameelsetele puru silma ajamine. Nii jätkates pole Tartus suure korvpalli hukust pääsu.