Mägirattureid ootab Vooremäel suur katsumus

Leho Rips on mägirattureile Vooremäel ette valmistanud tõelist eneseületamist nõudva võistluse.

FOTO: Kristjan Teedema

«Haanja 100 on kõva võistlus, aga selle ma sõidan ära. Vooremäele ma sõitma ei lähe – see on liiga karm,» kuulutab rattaspordiga suuresti sina peal olev Scanpixi juht Art Soonets ja pigem aitab Leho Ripsil lähenevat karmüritust korraldada.


Vooremäel tuleb 31. juulil maastikurattavõistlus Vooremäe 3000. «Meie andmetel peaks see olema ühepäevasõitudest Eesti kõige raskem,» iseloomustab võistluse korraldaja, rattaspordisõber ja TÜ Kliinikumi traumatoloog-ortopeed Leho Rips.

Võrdluseks võib tuua hiljutise maastikuratta MMi Itaalias, kus sõideti 117 kilomeetrit ja tõusumeetreid oli umbes 2800. Vooremäe võistluse distants on pealt 90 kilomeetri, ent tõusumeetreid tuleb kokku 3000, mis tähendab, et raskusaste on palju kõrgem.

Keerukas rada

«Tehniliselt on tunduvalt keerukam rada,» möönab Rips, «seega Eestis võrdväärset üritust ei ole.» Senist Eesti raskeimat, Haanja 100, loetakse väga raskeks võistluseks: klassikalisel 100 kilomeetri distantsil tuleb tõusumeetreid 1400 ja 150 kilomeetri distantsil 2000 ümber.

«Oleme sellised hullud, aastaid mööda mägesid ringi rännanud,» ütleb Rips enda ja sõpruskonna kohta. «Eesti tavamaratonidest on selles mõttes saanud siiber, et poolteist tundi mööda siledat metsateed enam ei köida nii väga.»

Kuna Ripsil on mõningane radade tegemise kogemus ja ettekujutus ka sellest, mida tähendab tegelikult raske maraton, sai otsustatud siingi teha Euroopa mõistes korralikult raske maraton. Ripsi teada ei ole võrdväärset Vooremäe 3000-le vastu panna ka Soomes. Põhjanaabrite Tahko jõukatsumine jääb Ripsi sõnul Vooremäe võitlusele raskuselt alla.

«Probleem on selles, et meil ei olnud võimalik teha nii nagu tavapärastel Kesk-Euroopa maratonidel, kus rada kulgeb jutina, piltlikult öeldes samale ringile teist korda sattumata,» nendib korraldaja. «Eestis see ei õnnestu, kuna meil ei ole nii võimsaid mägesid, seetõttu teeme selle ühe mäe peal.»

Seega sõidetakse 15–16-kilomeetrisel ringil kuus korda. Põhimõtteliselt sõidetakse läbi kogu Vooremäe rajad ja natuke juurde ka.

«Mõistliku tempoga on see maraton täiesti läbitav, ka minu tüüpi kehvem sõitja sõidab selle 10−12 tunniga läbi,» sõnab Rips. «Rada on selline, kus ei pea ratta seljast maha tulema.»

«See võistlus on mõnus väljakutse,» ütleb end Vooremäe 3000-le kirja pannud Tiimo Tõnisson, kes ka Euroopas pikkadel rasketel sõitudel käinud. «Sellised sõidud mulle sobivad – kiirused on väikesed ja vaja on rohkem vastupidavust.»

Tõnisson soovitabki kõigil osalejail alustada vaikse tempoga ja kõvasti süüa-juua: «Vastu pidada – see on ikkagi pikk ja raske sõit.»

«Muidugi – kellel tuleb mõte, et mul on sel aastal sada kilti ära sõidetud ja lähen proovin ka esimest korda sellist rasket võistlust, siis sellel ma ei soovita tulla,» sõnab Rips.

Vooremäe võistlus on ka teistkanti ebatraditsiooniline. Nii näiteks saab toitlustuspunktides šašlõkki ja kalja. «Eesti klassikalisel võistlusel on natuke kurki ja mõned rosinad, meie pakume ikka tõsist asja,» muigab Rips, lisades, et tegelikult teevad nad sellega võistlejate elu mõnevõrra piinarikkamaks.

«Võistlejate kõige suurem õudus on see, kui nad igal ringil hakkavad metsa vahelt šašlõkilõhna tundma – siis nad tahaks koju saada,» ütleb ta, «eks meil ongi tõsine plaan see võistlus neile võimalikult raskeks teha.»  
Rajakaarti korraldajad varakult välja ei anna. «Raja me märgime maha vahetult enne võistlust,» ütleb Rips. Ka see on ebatüüpiline. Tavaliselt tahab eestlane enne võistlust rada kümme korda läbi sõita. «Võib-olla kaotame nii osavõtjaid, aga me tahame teha just sellise maratoni, mida on keeruline läbi sõita.»

«Tavaliselt on ka nii, et lühikese ringi peal tehakse tüüpiline soojendus, 10–15 kilomeetrit,» räägib Rips. «Sageli mõeldaksegi, et teen ühe ringi soojenduseks. Minu soovitus on see soojendus ära jätta – see on just see ring, mis sul lõpus puudu jääb.»

Ripsi tasub tõsiselt võtta – kuna rada on n-ö tema ehitatud, teab ta väga hästi, mida tähendab, kui raiskad ühe ringi energia ära.

Trenni tasub sellegipoolest Vooremäel teha. Mis rada pidi? Kõik rajad, mis Vooremäel on, sobivad, sest täpset distantsi ei tea keegi enne võistluseelset päeva.

Katkestajaid ei ole

«Toredaid inimesi ootan sinna,» ütleb võistluste korraldaja. «Neid, kes on rattasõidufännid ja leivad, et see oleks huvitav üritus. Neid, kes tahavad ennast proovile panna tõesti raskel võistlusel – kas või mõned ringid läbi sõita.»

Katkestajaid Ripsi jaoks ei ole. Kes vähemalt ühegi ringi läbi sõidab, saab tulemuse kirja. «Usun, et see on hea demokraatlik lähenemine sellisel üritusel,» ütleb Rips.

Publik on lahkesti oodatud. Vaatamist jätkub kogu päevaks. Rips prognoosib võitja ajaks umbes seitse tundi.

Vooremäe 3000
• Mägiratturite raskeim ühepäevasõit 31. juulil Vooremäel.
• Algus kell 10, finiš suletakse kell 20.
• Korraldab spordiklubi Start (esindaja Leho Rips).

Tagasi üles