19-aastane Kätlin Sehver - hobiratsutajast Eesti parimaks

Kooli kõrvalt ratsutamisega tegelenud Kätlin Sehver võitis nädalavahetusel koos Lord Leuga oma esimese Eesti meistri tiitli täiskasvanute arvestuses. Foto: Mihkel Maripuu

«Ma olen see, kes käib hobuseid tallis patsutamas, sest see on armas ja tore ja vahva,» muheleb tõenäoliselt läbi aegade noorimana takistussõidus Eestis meistriks tulnud Kätlin Sehver.

Kuigi Eestis on takistussõit olnud pigem juba pisut küpsemas eas meeste pärusmaa, on õrnema soo esindajatel õnnestunud aeg-ajalt vett segada. Nüüd said sellega hakkama ka 19-aastane Sehver ja tema 12-aastane täkk Lord Leu, jättes Eesti meistrivõistlustel enda selja taha kogenumad sportlased eesotsas koondislaste Tiit Kivisilla ja Rein Pilliga.

«Päris kindlalt ei julge väita, et ta on üldse kõige noorem takistussõidu Eesti meister, aga vähemalt viimase 20 aasta noorim küll,» sõnab Sehveri treener Riina Pill. «Siiani on tõesti pigem mehed valitsenud, aga ega see nii ei pea jääma!»

Sehver tegi ratsutamisega algust juba viieaastasena, kui emal tekkis isu ratsutamistrenni minna ja võttis tütre ka kaasa. «Umbes viis aastat ratsutasin poniga ja käisin isegi võistlemas, täitsa vahva oli,» meenutab Sehver. «Ja takistussõit on minu arvates teiste aladega võrreldes suurem väljakutse, minu jaoks kõige põnevam.»

Tänavusel hooajal järjepanu häid tulemusi teinud Sehveri saavutused on seda hinnatavamad, et tegelikult on ratsutamisega rohkem nagu asjaarmastajana kooli kõrvalt tegelenud.

«Selles mõttes olen ma tõesti teistest erinev, et ratsutamine ei ole kogu minu elu, vaid pigem tõesti hobi,» möönab kunagi ka tennise, tantsimise ja kergejõustikuga tegelenud Sehver. «Ma olen see, kes käib hobuseid tallis patsutamas, sest see on armas ja tore ja vahva. Ja nüüd äkki tulin Eesti meistriks! Ausalt öeldes on see väga naljakas.»

Sehver tunnistab, et ei mõista inimesi, kes kurdavad, et ei jõua koolis käia, sest trenn on raske, või vastupidi. «Mina oskasin küll niimoodi aega planeerida, et jõudsin alati kõik kooli- ja trenniasjad tehtud, ma pole kunagi pidanud midagi ohverdama,» jutustab ta entusiastlikult. «Lõpetasin keskkooli hõbemedaliga ja sain kõik eksamid üle 80 punkti. Ja ma pole mingi imeinimene, vaid tavaline väike eesti tüdruk.»

Kuna gümnaasium on läbi, kas see tähendab, et nüüd saab temast profisportlane, kelle elu tiirleb ainult hobuste ümber? «Ei, ma lähen Tartu Ülikooli, aga seda, mis mul hobustest edasi saab ja mis alale ma lähen, ei tahaks veel öelda, sest miski pole kindel,» jääb Sehver salapäraseks.

«Tõenäoliselt hakkab treening kannatama, aga ma ei tahaks päris järele ka jätta. Olen siiani hakkama saanud ja usun, et saan ka nüüd.»

Mis seal salata, mullu sügisel olid tal peas ka loobumismõtted. «Viimasel ajal on tulemused olnud kuidagi hämmastavalt head ja hobused on ka suurepärased, imelik oleks nüüd järele jätta,» nendib Sehver kelmikalt naeratades.

Praegu on Sehveril kaks hobust – lisaks Lord Leule veel ka 10-aastane mära Utinka S, peamiselt võistleb ta just Lordiga. «Temaga on lihtsam sõita ja koostöö on kuidagi paremini klappinud,» tõdeb Sehver, kes oma 163 cm juures on Lordiga peaaegu ühepikkune.

Tumepruunist ratsust rääkides satub Sehver üsna hoogu, valades teistest võistlushobustest veidi pisema Lordi kiidusõnadega üle. «Lord on suure südamega, teistsugune hobune.

Ta on nagu töömasin – istud talle selga, annad käskluse ja tema teeb kõike saksa täpsusega,» tõmbab Sehver paralleeli. «Ta ei mõtle ise midagi, on hästi kuulekas ja leebe iseloomuga. Lord teab täpselt, mida teha, ja teeb kõik õigeks, mis mina valesti teen.»

«Ta pole kunagi pahatahtlik, kõik, mis ta teeb, on lihtsalt selleks, et ise ellu jääda,» lisab ta naerdes.  
Oma esimest täiskasvanute seas võidetud Eesti meistri tiitlit peabki Sehver suuresti Lord Leu teeneks, väites, et tema sõiduoskusega polnud seal midagi pistmist. Piiga treener päris sama meelt ei ole. «Hobune on muidugi hea, aga ratsutamise puhul on tähtis koostöö, kõik on kinni omavahelises sobimises,» selgitab kaks aastat Sehverit treeninud Pill. «Kätlin on hea sportlase hingega, pühendunud ja töökas ning väga kohusetundlik. Natuke ehk boheemlaslik ja omas maailmas, aga see võib sportlasele just hea olla, ei põle läbi.»

«Kuna ratsasport pole mulle eluküsimus, saan pingevabalt võtta,» nõustub Sehver.
Et esialgu on tulevik veel pisut ebaselge, ei sea Sehver suuri sihte ega unista näiteks olümpial võistlemisest.

«Mitte et mul midagi selle vastu oleks, aga see on meeletu töö ja meie regioonist on suhteliselt võimatu olümpiale saada,» lausub ta. «Vaja on väga palju õnne, head hobust, viitsimist, palju võistlemist ja, mis kõige tähtsam, stabiilsust. Ma ei tea, mis imevalemiga see mul õnnestuma peaks.»

«Aga see ei tähenda, et ma mõtlen, et ma ei saa kunagi olümpiale ning ei tasu proovidagi,» lisab ta lõpetuseks. «Ma ei ela ainult selle nimel, aga kui peaks juhtuma, et sinna saan, siis on tore.»

Kätlin Sehver

•    Sündinud: 26.01.1992
•    Treener: Riina Pill
•    Klubi: Ruila Tall
•    Hobused: 10-aastane mära Utinka S ja 12-aastane täkk Lord Leu
•    Paremad saavutused:
    2008 juunioride Eesti meister
    2010 noorte Eesti meister
    2010 Baltic Riders Touri noorte arvestuses üldvõit
    2011 seenioride Eesti meister

Sehveri hobune Lord Leu on ka modell ja telestaar

Kätlin Sehveri 12-aastane täkk Lord Leu ei piirdu pelgalt takistussõiduga, vaid ratsu on üles astunud ka modelli ja telestaarina.
«Lord on selline ilueedi, et kui kaamerat näeb, siis naeratab ja näitab end igast küljest,» muigab Sehver.

Peamiselt satub Lord Leu modellimaailma tänu oma omanike tutvustele – kui kellelgi on vaja kuskil hobust kasutada, pöördutakse Sehveri poole. «Nüüd saab Lordist Eesti Ratsaspordi Liidu sponsori Alpha Romeo reklaamnägu,» avaldab Sehver. «Neil oli vaja ilusat hobust.»
Lord Leu on osalenud ka Sehveri nüüdseks endise kooli, Tallinna 21. kooli õpilasfilmis, tema suurim roll oli aga teleseriaalis «Kättemaksukontor».

«Lord pidi olema metsik mõrvartäkk, kes tappis oma talitaja ära,» selgitab Sehver, ning jätkab naerdes: «Minult küsiti, kas ma saaksin teha kuidagi niimoodi, et ta hirnuks või vehiks jalaga, aga mul pole seda nuppu, mida vajutades hüppab hobune kahele jalale ja teeb mustangi. Lord seisis rahulikult oma boksis ja vaatas sellise näoga, nagu tahaks süüa.»