Märtsis oli kogu Jaapan pisarais – riiki tabanud maavärina ja sellele järgnenud tsunami tõttu hukkus üle 25 000 inimese. Neli kuud hiljem on Jaapan taas pisarais, ent sedakorda on need rõõmupisarad.
Kõrgemad jõud aitasid Jaapani naiskonna ajaloolise võiduni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 1991. aastast, mil naiste jalgpalli maailmameistrivõistlusi korraldatakse, oli Jaapan enne tänavust suutnud viie finaalturniiri peale teenida vaid kolm võitu, 1995. aastal pääseti alagrupist edasi veerandfinaali, ent kaotati USA-le.
Sel aastal oli Jaapani naiskond aga hoopis teisest puust, serveerides ühe üllatuse teise järel. Neist magusaimaga saadi hakkama pühapäeva hilisõhtul – jaapanlannad alistasid finaalis penaltiseerias 3:1 kahekordse maailmameistri USA, võites esimese Aasia riigina MM-tiitli.
Soosikukoormat kandnud USA dikteeris sisuliselt kogu kohtumist ja omas ka rohkem võimalusi. Skoori avas 69. minutil Alex Morgan, kuid 12 minutit hiljem suutis Aya Miyama viigistada.
Pildid tsunami tagajärgedest
Lisaajal viis Abby Wambach USA uuesti ette, kuid kolm minutit enne lõppu seadis jaapanlannade kogenud kapten Homare Sawa jalule viigi.
Penaltiseeria kujunes ameeriklannade õudusunenäoks – kui veerandfinaalis Brasiilia vastu saatsid kõik naised palli kindlalt väravasse, siis finaalis eksisid esimesed kolm lööjat, ainsa tabamuse sai kirja Wambach.
Tõeliseks kangelaseks tõusis Jaapani väravavaht Ayumi Kaihori, kes tõrjus nii Shannon Boxxi kui ka Tobin Heathi penalti.
Ameeriklannade väravasuul seisnud Hope Solo sõnul tundis ta, et Jaapani naiskonda kannustas finaalmängus midagi enamat kui lihtsalt võidutahe.
«Kaotasime suurepärasele naiskonnale. Usun siiralt, et Jaapanit aitasid kõrgemad jõud,» tunnistas turniiri parimaks väravavahiks valitud Solo. «Olen küll alati maailmameistritiitlist unistanud, ent kui peaksin valima, kes tiitli saab, annaksin selle ikka Jaapanile. Olen nende üle väga õnnelik, nad tõesti väärisid seda.»
Tõtt-öelda oligi kodumaad tabanud katastroof jaapanlannadele omamoodi jõuallikaks – enne poolfinaalmängu näitas koondise peatreener Niroi Sasaki mängijatele pilte tsunamist laastatud piirkondadest ning ütles naistele, et nad mõtleks väljakul olles 11. märtsil elu kaotanud kaasmaalastele.
«Me lihtsalt ei andnud alla. Olime surmväsinud, aga muudkui jooksime palli järele,» rääkis Jaapani naiskonna kapten Homare Sawa.
Turniiri suurim väravakütt ning parimaks mängijaks tunnistatud Sawa avaldas, et üks võidu võti oli eneseusk. «Oleme nüüd esimesed.
Meil oli kõvasti eneseusku,» jutustas 18 aastat Jaapani koondises olnud Sawa. «Uskusime endasse kuni lõpuni, sellepärast oli see teenitud võit.»
Septembris 33. sünnipäeva tähistav Sawa avaldas, et enne MMi seadsid jaapanlannad endale küll eesmärgi, kaugele nad jõuda ihkavad, ent võitu ei osanud nad aimatagi.
«Tahtsime poolfinaali pääseda, aga nüüd võitsime turniiri! See on võimas tunne!» õhkas Sawa.
Kuna MM peeti Saksamaal, algas finaalmäng Jaapani aja järgi kell 3.45 öösel, kuid sellest hoolimata olid pealinna Tokyo spordipubid rahvast pilgeni täis. Vaheldumisi skandeeriti «Jaapan!» ja «Nadeshiko!» (naiskonna hüüdnimi – toim).
Jaapanlased hullusid
Kui kõigest 20-aastane Saki Kumagai lõi penalti USA väravasse ja tagas Jaapanile võidu, läksid varajastel hommikutundidel naiskonnale kaasa elanud jaapanlased täiesti arust ära – kes puhkes nutma, kes hakkas salvrätikuid närima ja kes lihtsalt karjus rõõmust.
Veel nädalapäevad tagasi polnud jaapanlastel aimugi, et naiste jalgpallikoondis sõitis MMile, ent kui Nadeshiko alistas veerandfinaalis korraldajamaa ja tiitlikaitsja Saksamaa, oli see ühtäkki ajalehtede esiküljeuudis ja naiste edust rääkis ka riigi peaminister.
«Jaapanlased vajasid midagi, mille üle uhkust tunda,» nentis spordibaaris mängu jälginud Toshihiro Higaki.
«See on esimene meeliülendav asi, mis meie riigiga viimastel kuudel on juhtunud,» lisas Asuka Fujiwara.
«See tunne on palju võimsam just seetõttu, mis meie riigiga märtsis juhtus,» nõustus ka Yuri Itoga. «Läksin võidu järel pööraseks, kallistasin kõiki, kes ette jäid. Olen uskumatult õnnelik!»