Taaramäe: mehed olid tõusul jännis, mina seevastu päris hea

Rein Taaramäe. Foto: Cofidis

Tour de France’i 16. etappi hindas elu parimat sõitu tegev Eesti rattaproff Rein Taaramäe puhtaks naudinguks ning märkis, et vormi ajastusega on ilmselt täppi pandud.

«16. päev kah sõidetud (kogu päev puhas nauding), mida päev edasi, seda paremaks enesetunne läheb. Tundub, et vormi ajastamisega on täkke pandud,» kirjutab Taaramäe Rattaprofid.ee blogis.

«Stardis soe, isegi palav, +25. Esimene tund hirmus kiirus – 51,5 km/h, teise tunni järel veel 50 km/h ja siis umbes 110 km tõmmati hoog maha ja jooksikud said minema, kes kellelegi ohtlikud polnud. Esimese kahe tunniga läks atrõõv ära vahemalt 50 korda, aga kunagi polnud see kõigile sobiv. Kes oli liiga ees kokkuvõttes, kellel ja siis mis tiimil mehi ees polnud jne.

Ja isegi kui see punt ära sai, ei olnud asi päris ok, pissiti vaid korraks ja siis Ag2r oli kohustatud korraliku tempo võtma, et kaitsta oma meeskondlikku arvestust...

Ahh jaa, umbes 1.30 h võidusõidu järel hakkas sadama ja läks külmaks – 12 kraadi umbes. Nägin seda ette ja panin juba stardis pika kile tasku ja sain selle täpselt õigel ajal selga. Umbes 10 km enne lõputõusu saatsin kogu meeskonnale signaali, et nad kõik mind ette aitaksid viia ja seal ka hoida kuni tõusu alguseni. Tõusu alla viis meid 5 km laskumine, mille viimased 2 km oli juba Gapi linn. Laskumisel sadas rängalt ning mitte midagi ei näinud, täiesti pimedalt pidi sõitma ja karbon-jooksud kohe üldse ei pidurda vihmaga (aga see kõigil sama, kui vihmapäev on kindel, siis panen alati alumiiniumjooksu ette, millega hea pidurdada... Kõige selle p**a kiuste hoidis jälle sama sõber mind seal, kus vaja. Nimelt Valentin aitas mind tõusu alla välja, andsin talle kohe kile seljast ära.

Tõusu all võeti kohe kõva tempo ja oli näha, et käimas on kolmas nädal - mehed olid tõusul jännis...mina aga seevastu päris hea. Tegin oma sõitu, korra vaatasin, et liiga kiire ja lasin oma hooga ja punt läks nagu kummipael eest ära, aga tuli samamoodi vastu tagasi. Siis ootasin juba viimast tõusukilomeetrit, et rünnata (ütlesin koosolekul, et tõusu viimasel kilomeetril ma ründan) ja kui 800 m jäi veel ronida, siis kiirendasin põhjusel, et äkki lõpetan väikse vahega valge särgi ees, aga eelkõige sellepärast, et viimasest kurikuulsast laskumisest turvaliselt ees alla tulla. Nii läkski. Olin umb 2 km üksi pundi ees umb 10-sekundilise vahega ja täpselt kui laskumine ohtlikuks läks, jõudsid Voeckler ja Jeannesson tagant järgi. Nägin kohe ära, et Jeannesson pingutab üle ja läks sellise hooga esimesse kurvi, et lollilegi oleks selge olnud, et nii pole võimalik laskuda... See kukkumine aga pani meid kõiki kartma, et laskumine on libe ja tänu sellele tegime suhteliselt aeglase laskumise, aga minu eesmärk oli püsti jääda, nagu ma juba ütlesin.

Laskumise all oli Uran isegi mingi väikse pundiga oma 50 m meist maas ja siis proovisin Voeckleri ja Gilberti ja Rojasega nats tiirelda, aga meie töö ei sujunud ja nad tulid järgi...

Kena etapp siiski, tunne hea, jalad head ja tegin täpselt seda, mida team'i koosolekul ütlesin. Selle hea enesetundega pole aga mõtet hüppama hakata, Alpid on juba teine teema, aga homme (täna - toim) võib veel midagi sarnast proovida nagu täna (eile - toim).

Puhkepäev möödus kenasti puhates ja 1.30 h velo ja õhtu saabudes tundsin värskust ja mitte kuidagi ei leidnud põhjust öelda, et olen 15 päeva võidu kimanud.

Üks naljakas seik, kogu team'i ratturid nägid öösel unes õudukaid ja võimatult naljakaid unenägusid. Lisaks õhtul tundsin, et adrekas on kuidagi väga üleval ja teisedki leidsid seda ja magasin väga vahelduva eduga. Vähkresin voodis tänu unenägudele...ise naljatasime, et sõime šampinjonirisottot ja need olid hallutsinatsiooniseened... Aga tegelikult ei kujuta ette, mis toidu sees võis olla või mis neid põhjuseid võisid tekitada. Me ei teinud midagi teisiti kui teistel päevadel. Ainuke vahe oli, et võidusõitu polnud...

Homme siis sarnane keskmägede etapp nagu täna, ainult gramm raskem. Tänud toetuste eest kõigile ja tuur pole veel läbi. Nii et vajan teie pöidlaid endiselt. Kõik on tehtav! Moraali on ja mõistus selge.»