Horvaatia saavutas küll pügala võrra parema tulemuse, kui 1998. aasta MMil võidetud pronks, aga ei suuda selle üle ilmselt kunagi rõõmustada. Võimalus, mis käest lasti, oli liiga hiilgav. Horvaatia pani Prantsusmaa mängu alguses surve alla ja oli soosikutele oodatult ebamugav vastane, aga sportlik ebaõnn ja paar isiklikku eksimust võttis väikeriigilt võiduvõimaluse.
Prantsusmaa asus juhtima Mario Mandzukici 18. minuti omaväravast, aga Ivan Perišic viigistas 10 minutit hiljem hiilgava kombinatsiooni tulemusel. Sama mehe käsi jäi aga peagi karistusalas õnnetult ette prantslaste tsenderdusele ning VARi sekkumise järel määras kohtunik Nestor Pitana penalti, mille Antoine Griezmann realiseeris.
Kohtuniku otsus oli õige, ent horvaadid tundsid selgelt, et neile tehti liiga, sest nende hinge näris ka 0:1 väravale eelnenud karistuslöögi määramine. Griezmann kukkus omal algatusel, aga sai karistuslöögi siiski kätte.
Teisel poolajal jätkati sealt, kus esimesel pooleli jäädi ehk väravaid tuli nagu multifilmis. Esmalt tabas kaugelt Paul Pogba (59.) ja siis Kylien Mbappe (65.). Kui 3:1 värava puhul võis Horvaatia väravavaht Daniel Subašic endaga lihtsalt rahulolematu olla, siis 4:1 tabamus jäi täienisti tema hingele. Kõik pidanuks olema tehtud, aga Prantsusmaa kapten Hugo Lloris kinkis 69. minutil horvaatidele veel ühe tabamuse.
Vägevaks lõpuspurdiks aga kõigis kolmes eelmises matšis lisaaja mänginud Horvaatial aga enam jaksu polnud. Postimehe märkmed MM-finaalist:
Prantsusmaa teenitud triumf. Teel oma teise MM-tiitlini kohtas Prantsusmaa play-off’is erinevaid väljakutseid, ent sai nende kõigiga edukalt hakkama. Kusjuures kordagi lisaaega vajamata. 1/8-finaalis oli nende vastaseks Lionel Messiga, aga muidu liigestest lahti Argentiina. Jäädi kaotusseisu, aga tuldi sealt auga välja. Ning Messi asemel säras hoopis Kylian Mbappe.
Veerandfinaalis oli prantslastele Uruguai näol igatpidi vastik ja ohtlik vastane, kelle talitsemisega saadi aga lakooniliselt hakkama. Meistrite tunnus. Poolfinaalis Belgiaga mingi kokku selle turniiri kõige ohtlikuma meeskonnaga. Mida tegi Prantsusmaa? Andis tervele maailmale hiilgava õppetunni raudkaitsel ja võimsusel põhinevast mänguplaanist. Ning finaalis saadi jagu ebastandardsuse tõttu maruohtlikust Horvaatiast. Prantsusmaa oli selle turniiri parim meeskond ja võitis teenitult.
Horvaatia hing. Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak märkis finaali eel Horvaatia meeskonda iseloomustades, et nad on « võistlusolukorras eesmärgile pühendunud, spordis julmad ja armutud», mida finaal ka tõestas. Kohe pärast 2:1 juhtväravat oli Samuel Umtiti vigastatuna enda karistusalas pikali, aga Horvaatia jätkas rünnakut (kuna tegu polnud peavigastusega, polnud kohtunikul põhjust ka mängu peatada) ja tekitaski ohtliku võimaluse.
Enne avavilet rullisid Horvaatia fännid lahti suure plagu kirjaga «Jedno srce, jedna snaga. Moja zemlja Hrvatska.» ehk «Üks süda, üks jõud. Minu kodumaa, Horvaatia.» Ning oli selgelt näha, kuidas see loosung ka paika pidas - Horvaatia mängijad ja fännid võitlesid üheskoos, teineteist toetades ja kannustades. Ivar Perišici 1:1 viigivärava järel oli see sünergia eriti ilmne – tänades ja ergutades kinnitati teineteisele truudust. Keset MM-finaali.