«Oma esimesel hooajal olin igal võistlusel neljas ja see ajas mind metsikult närvi. Nüüd mõistan, et see sundiski mind rohkem pingutama – algusest peale võites poleks ma praegu seal, kus olen,» sõnas jõuliselt Eesti rallieliiti murdnud Karl Kruuda.
Poisikesena saadud kaotused sundisid Kruudat tippu pürgima
Möödunud nädala lõpus sõidetud Rally Estonial oli 18-aastane Kruuda kõigist kunagi teda järjekindalt edestanud kaaslastest kiirem. Pole kahtlustki, et tänavu S-2000 klassi autoga MM-sarjas osalev noormees on ühe hooajaga muutumas keskpärasest roolikeerajast rallitipu jalamile koputavaks piloodiks.
Juba teismelise noorukina rallivõistlustel osalenud Kruuda mõttemaailmas toimus murrang tänavuse hooaja alguses Jordaania MM-rallil.
«Sain seal oma klassis teise koha ja mõistsin, et mul on võimalus kuhugi jõuda, ent selle nimel pean hakkama end arendama. Alates sellest ajast suhtun rallisõitu väga tõsiselt,» rääkis ta.
Tegelikult tegi ta esimesed sammud professionaalsuse poole juba mõni kuu varem, kui alustas üldkehalise ettevalmistuse treeneri Tarmo Tiitsu juures oma füüsise kohendamist. Kuigi rallimees veedab kogu võistluse istudes, on MM-tasemel tegemist kehaliselt väga raske tegevusega.
Üheks Eesti kiiremaks rallimeheks tõusnud Kruuda keeras paljude poiste kombel esimest korda rooli oma isa, ärimees Oliver Kruuda süles. Hiljem tulid esimesed katsetused Põlva maakodus põllul Kamaz-veoki ja väiksema Citroëni roolis. Rallisõiduni jõudis ta aga hoopis tänu sõber Sander Pärna isale.
«Sander oli juba osalenud ühel võistlusel, kui nad tulid isaga meile külla ja tegid ettepaneku, et moodustame noortetiimi,» meenutas Kruuda, kelle senine kokkupuude autoralliga piirdus isa sponsoreeritava Urmo Aava kihutamiste jälgimise ja korra ka Margus Muraka Toyota WRC-auto kõrvalistmel sõitmisega. Aasta oli siis 2004 ja Kruudal vanust kõigest 12 aastat.
Tiim saigi loodud. Esialgu õpetas Kuldar Sikk poistele elementaarseid sõiduvõtteid, seejärel selgitas Aava, kuidas valida õiget sõidujoont. Sikk koolitas välja ka kaardilugejad ning neljast noorest roolikeerajast koosnenud seltskond hakkas võistlema noorterallidel.
Kogu ettevõtmine oli Kruuda jaoks siiski rohkem mõnusat vaheldust pakkuv ajaviide. «Loomulikult olid mul ka poisikesena unistused, kuid ma ei mõelnud väga tõsiselt, et võiksin kunagi jõuda WRC-sarja. Minu jaoks oli rallisõit võimalus nädalavahetuseti lustida,» tunnistas ta.
Suurte eesmärkide seadmist pidurdasid ka tagasilöögid. Ühel hooajal vedas tehnika Kruudat järjekindlalt alt, paar suve tagasi tegi ta aga võistluste ajal tõsise avarii. Selg sai kannatada ja järgmised pool aastat pidi ta kandma toestavat vööd. Pidevad ebaõnnestumised viisid noormehe mõttele, kas ralliga tasub üldse tegelda. Peale selle puges raske avarii järel hinge ka kerge kartus.
Lõpuks kahtlused hajusid ja viimasel ajal toob ta üha tihedamini sõiduvahendi finišisse ühegi kriimustuseta. «Aastate jooksul olen kuus korda auto üle katuse keeranud. See pole just kõige meeldivam tunne,» tõdes Kruuda. «Mulle ei meeldi sellised asjad. Loodan, et olen oma avariid juba ära teinud.»
Õnnestumistega on kaasnenud eesmärkide paisumine. Nüüd teab Kruuda juba täpselt, et soovib tulevikus kihutada WRC-sarjas. Samas ei kavatse ta kiirustada, vaid peab tõenäoliseks, et istub Super-2000 auto roolis veel ühe aasta. «Enne tänavust hooaega polnud ma kunagi neliveolise autoga sõitnud, isegi mitte tänavaliikluses,» tunnistas ta. «Seepärast seadsin endale eesmärgiks kaotada oma klassi parimatele kaks sekundit kilomeetri kohta – tegelikult kaotan aga WRC-autodega sõitjatele juba alla kahe sekundi.»
Noor rallimees tunnistas, et mõnikord on ta seadnud endale liiga madalaid eesmärke. Seda rääkis talle ka Mati Alaver, inimene, kelle sõnu peab Kruuda väga olulisteks. «Ta küsis mu käest eesmärkide kohta. Vastasin, et tahaksin tulla maailmameistriks. Mati aga ütles seepeale, et kui mul kukuks pastapliiats maha ja ma räägiks, et tahaks seda üles tõsta, ei tea keegi, kas ma tegelikult ka tõstan. Eesmärkide sõnastamises peab olema konkreetne ja ütlema, et ma tahan tulla maailmameistriks,» meenutas Kruuda suusaprofessoriga peetud kõnelust.
Nüüd juba suuri sihte seadev Kruuda saab tulevikku vaadata rahuliku südamegi, sest vähemalt esialgu teeb isa Oliver tema rallisõidu toetamiseks kõik võimaliku. Samas on tihti kuulda ka kadestajate juttu, et mis sellise mehe pojal viga rallisõiduga raha põletada.
«Ma ei tee nendest juttudest välja. Kui esimest korda sellist asja kuulsin, olin küll häiritud, kuid nüüd on mind õpetatud neid asju mitte jälgima,» rääkis Kruuda. «Saan perelt hoopis suurt toetust. Mõnikord istume õhtul maha ja küsin isa või vanema õe käest nõu. Noorem vend on aga mu kõige suurem fänn.»
Oma eesmärkide saavutamisel ei kavatse Kruuda aga ka äärmustesse kalduda. Kui ta tunnetab, et areng jääb toppama ja edasiminekut ei toimu, peab ta targemaks lõpetada. «Siis võib Eestisse tagasi tulla ja Markko Märtini kombel oma lõbuks mõnusatel rallidel osaleda,» arvas ta.
Kuid esialgu ta asjade sellisele käigule ei mõtle, vaid otsib jätkuvalt teid, kuidas saada paremaks. Selle kõige kõrvalt püüab tuleval kevadel lõpetada Rocca al Mare kooli. Enne abituriendiks saamist peab ta aga augustis klaarima ära eelmisel õppeaastal tekkinud võlad. Varem polnud see võimalik, kuna Kruuda pääses võistluskarussellist puhkusele alles siis, kui õpetajad olid juba omakorda läinud suvevaheajale.
«Õnneks on kool tulnud mulle vastu ja võimaldanud õppida omas rütmis,» tänas Kruuda pedagooge. Vastasel korral ei saaks ta vist kooli lõpetadagi, tihe võistlusgraafik võimaldas esimese puhkuse alles pärast jaanipäeval sõidetud Belgia rallit. «Vaba aega oli vaid kaks nädalat, käisin jetiga sõitmas ja suhtlesin sõpradega. Väga lõdvaks ei saanud end lasta, spordimehena pean režiimi jälgima.»
Sama tõsiselt suhtub Kruuda ka muudesse igapäevategemistesse. Nii kummutab ta kohe legendi, et rallimehed on põhimõttelised rullnokad, kes võtavad ka tavalises liikluses ette kaelamurdvaid trikke. «Ma ei saa ju lubadest ilma jääda. See oleks väga karm pauk,» nentis ta.