Kaunis odatšempion pole nukkudega kunagi mänginud

Liina Laasma loobus kohe ülikooli minekust, et pühenduda sportlaskarjäärile. Foto: Mihkel Maripuu

Tõstamaa roosakat tooni mõisahoone kõrval asub väikese jooksuringi ja kummiplaatidest hoovõturajaga staadion. Siin mättalisel platsil on sirgunud värske odaviske juunioride Euroopa meister Liina Laasma.

«Siin võtsin ma oda esimest korda kätte ja viskasin kohapealt umbes 25 meetrit. Samas tegin aastaid ka peaaegu kõik oma treeningud,» räägib madalal staadionipingil istuv Laasma päev pärast triumfiga lõppenud kodust EMi. «Tänavu olen siin vähe olnud, enamik ettevalmistusest möödus laagrites.»

Pühapäeva õhtul spordisõpru vaimustanud piiga tunnistab, et on väsinud – isegi mitte niivõrd füüsiliselt, kui just vaimselt. Pärast võiduviset sattus ta sündmusteahelasse, millesarnast polnud oma 19 eluaasta jooksul kogenud.

«Ajakirjanikud, autasustamine, dopingukontroll, kaks intervjuud Eesti Televisioonile,» loetleb ta. «Staadionilt sain minema alles kella kümne paiku. Täpselt nii, nagu olin, läksin otse lõpubanketile, sõin ja vahetasin inimestega emotsioone. Kuid kaua ei jõudnud ma olla – tundsin väsimust ja läksin hotelli puhkama. Mingit suurt võidupidu polnud.»

Mängis koos poistega palli

Eile hommikul pages tähelepanu keskpunkti sattunud Laasma pealinna kärast kodukanti, sinna, kus tema sportlastee algas. Mõistagi on ta siingi kõigile tuntud, kuid väikses kohas ei kipu emotsioonid üle pea kokku lööma. Laasma tähtsust kohaliku valla jaoks näitab aga seegi, et tänu temale sai spordiplats kummiplaatidega odaviske hoovõturaja. «Kui visked läksid pikemaks, ei saanud enam vanas sektoris trenni teha,» selgitab ta.

Kuigi Laasma suguvõsas polnud ühtegi sportlikku inimest, oli ta juba lapsena tavalistest tüdrukutest erinev. «Väikesest peale mängisin koos poistega palli ja jooksumänge. Nukkudega tegeleja pole ma kunagi olnud,» meenutab päikesepaistes silmi kissitav odapiiga, kelle päriskodu asub Tõstamaalt kaheksa kilomeetri kaugusel Kastna külas. «Selle eest, et ma hakkasin odaviskajaks, pean tänama Jaan Tamme. Kui ta poleks tulnud siia kehalise kasvatuse õpetajaks, poleks keegi osanud mulle tehnikat õpetada ja minust poleks midagi tulnud.»

Päris noore plikatirtsuna ei osanud aga Laasma asju sellise pilguga vaadata. Tükk aega käis ta trennis vaid siis, kui Tamm ta tundide lõppedes kinni püüdis. Ühel hetkel hakkas talle aga endalegi odavise meeldima. Nagu puberteedile kohane, tekkisid küll vahepeal ka muud huvid – ta enda sõnul oli ju niisama ka tore küla peal jalutada –, kuid see aeg möödus ruttu.

«Odavise on nii lahe spordiala,» teatab Laasma kindlameelselt ja tema sõnade siiruses pole vaja kahelda. «Praegu näen oma tulevikku vaid spordiga seotuna. Tahan juba järgmisel suvel Londoni olümpial jõuda lõppvõistlusele. Enne soovin aga ületada 60 meetri joone, see näitab taset. Samas on see kõik alles algus.»

Laasma kinnitab, et on tippu jõudmise nimel valmis treeningutel ennastunustavalt rassima. Ja kuigi tavainimesele võib odaviskaja treening tunduda üksluise ja emotsioonivaesena, peab piiga seda huvitavaks. «Vaid vahel harva olen trennis enda peale vihastanud, seda ka tavaliselt tehnikatrennis, kui asjad ei tule välja,» nendib ta ja lisab, et enda motiveerimine pole raske, võidusoov on lihtsalt nii suur.

Tipptasemel odavise eeldab aga ka tugevaid lihaseid ja raskeid kangitreeninguid. Laasma möönab, et puhtalt jõudu kasvatavad harjutuskorrad ei kuulu ta lemmikute hulka, kuid lihaste kasvatamine polevat siiski probleem – tibidele omast ülipeenikest figuuri ta taga ei aja.

Loobus ülikooli minekust

«Ma pole loomu poolest kunagi olnud mingi tibi,» teatab kena välimusega neiu ja lisab, et ei hakka ennast muutma ka noormeeste tähelepanu võitmiseks. «Kui ma sellisena ei meeldi, siis ärgu vaadaku. 15-aastaselt oli mul selles mõttes pea laiali otsas, kuid kodus oli kord majas. Tegelikult polnud mul poistega käimiseks aega ja kodukülas Kastnas polnudki sel ajal ühtegi poissi.»

Viimastel päevadel rohket meediatähelepanu võitnud neiu ei usu ka seda, et tänu kuulsusele tekivad ukse taha peigmehekandidaatide hordid. «Normaalsed noormehed ei tule ju niisama uksele koputama,» arvab ta.

See, kes peaks aga kunagi võitma Laasma südame, saab naise, kes ei põlga ka koduseid töid. Talumajas elades on ta harjunud pidevalt millegagi tegelema. Tegelikult ei meeldigi talle kaua niisama puhata – kogu olek muutuvat seepeale kuidagi vedelaks. Hoopis parem on sporti teha ja oma keha toonuses hoida. «Kui aga tõesti tahan puhata, võtan päikest või käin ujumas. Suurteks hobideks pole sporditegemise kõrvalt aega,» tõdeb ta.

Tänavu suve hakul Tõstamaa keskkooli lõpetanud piiga loobus kohe ülikooli minekust. Nii saab paremini pühenduda tippsportlaseks saamisele. Suure tõenäosusega vahetab ta aga senised spartalikud tingimused pealinna võimaluste vastu.

«Tallinnas on treeningtingimused paremad. Pealegi on mul sellised lihased, mis vajavad massööri pidevat hoolt. Siin ja Pärnus pole kedagi võtta, kes suudaks midagi rohkemat kui niisama silitamine,» selgitab ta oma valikuid. «Minek ei tähenda aga praeguse treeneriga koostöö lõppemist. Võimalik, et tulevikus kasutan mitme juhendaja abi.»

Treener Tammele on Laasma aga koos staadionil veedetud aastate eest väga tänulik. «Kunagi oli mu eeskujuks Erki Nool, kuid nüüd mõtlen, et selleks on treener,» lausub ta. «Sobime hästi kokku.»

Liina Laasma
•    Vanus: 19
•    Pikkus: 173 cm
•    Klubi: Pärnumaa spordiliit
•    Treener: Jaan Tamm
•    Saavutused: Juunioride Euroopa meister 2011, Euroopa noorte olümpiapäevade võitja 2009