Peep Pahv: ellu ärganud meeskond

Peep Pahv Foto: Peeter Langovits

Tunnistan ausalt: enne möödunud nädalavahetust rõõmustasin Eesti korvpallikoondise üle viimati neli aastat tagasi. Toonasel 2007. aasta suvel rassisid koondise särgis Martin Müürsepp, Gert Kullamäe, Tanel Tein ning nende meeste vedamisel alistati kodus tugev Makedoonia ja jõuti ühe võidu kaugusele pääsust EMi lisavalikturniiri otsustavatele mängudele.

Tõsi, edasi ei saadud, kuid tollest ajast on mälestus hinge paitavast tundest, et olime suurele mängule päris lähedal.
Järgmised kolm suve tõid ainult häda ja viletsust. Põlvkondade vahetuse järel muutus koondis kambaks tujutult treenivateks ja palliplatsil justkui sunnitööd tegevateks meesteks. Valguskiirt ei paistnud kusagilt, pessimistid korraldasid Eesti korvpalli matuseid ja olid põrmule juba kolm peotäit liivagi peale visanud.

See suvi tuli aga teisiti. Tuli koondise jaoks mõne vangerduse ja isikkoosseisu puudutava ratsukäiguga, mis esialgu ei tõotanud suuri muutusi, kuid tegelikult osutusid kümne punkti väärilisteks sammudeks.

Korraga tärkas meeskonnas elu: riietusruumis visatakse nalja, trenni tehakse innukalt ning platsil näidatav mäng on varem nähtust mitu korda lõbusam ja atraktiivsem. Mis aga kõige tähtsam – Eesti koondis on taas võimeline võitma.

Koondise värskema ilme üheks võtmekujuks on peatreener Tiit Sokk – mees, kes veel neli-viis aastat tagasi oli jäigalt oma tõekspidamiste kammitsates ning sundis koondislastele peale väga kinnist mängujoonist.

Higilõhnalise korvpalli austajatele oli see meeltmööda, kuid vähegi tipu poole liikuvad meeskonnad astusid samal ajal juba pikkade sammudega kiirema, agressiivsema ja atraktiivsema mängu suunas ning eestlased jäid lihtsalt ajale jalgu.

Tänavu on Sokk andnud meestele vabamad käed. Eesti koondise mängustiili muutus hakkas silma platsi kõrval kiibitsejatele ja sellest räägivad ka mängijad ise.

Võimaluse korral viiakse pall kiiresti vastase korvi alla ja enne kui kaitse jõuab oma ridu korrastada, üritatakse mänguvahend korvi sokutada. Enam pole rünnaku esimese kümne sekundi jooksul viskamine surmapatt – vastupidi, kui oled vaba, ole vaid mees ja põruta! On näha, et mängijatele see meeldib.

Osavate söötude ja täpsete visete kaskaadi on lust vaadata, kuid õnneks ei piirdu eestlaste mäng vaid noortele ameeriklastel omase arutu edasi-tagasi tormamise ja niisama kõrgele hüppamisega, vajadusel suudetakse tempo alla lüüa ja pikalt kombineerida – pakkuda korvpalli selle kaunis mitmekesisuses.

Mõistagi on see vaid ühe vähetähtsa turniiri põhjal tekkinud emotsioon ja meeskonna tegelikku sisu näitavad kolm B-divisjoni EM-mängu. Kuid samas pole ühtegi põhjust, miks peaks Sokk oma jüngritega valitud teest loobuma.