Näljasel hundil on kaks valikut: jääda vaikselt hinge vaakudes metsatukka kükitama ja ootama, et äkki jookseb mõni juhuslik jänes talle suhu, samal ajal mõeldes, et äkki ei leia teda mõni ringi luurav jahimees, või minna murdma.
Oliver Lomp: näljase hundi saatus
/nginx/o/2022/02/28/14397097t1hbcd3.jpg)
12. august 2011, 20:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesele lootma jäädes on üsna ebatõenäoline, et rind rasvaseks saab, teise puhul on isu rahuldamine tõenäolisem, kuid seda suurem on ka võimalus, et rind haavleid täis lastakse.
Just nii juhtus jalgpallikoondisega kolmapäeva õhtul Istanbulis, kui sõpruskohtumises Türgi vastu juba 8. minutil pärast Ragnar Klavani tekitatud penaltit 0:1 kaotusseisu jäädi.
Sinisärklased pidid valima, kas jääda passiivseks ja loota, et türklased rohkem ei taba ja äkki mõni harv Eesti kontrarünnak seisu tasakaalustab, või minna jahtima viigiväravat.
Pärast Türgi juhtima asumist oligi kohati tunne, et on ainult aja küsimus, millal Eesti viigistab. Kõik oli ilus: võimalusi loodi, isegi päris häid, kuid täpp jäi i-le panemata. Lõpuks lasti oma puuri veel kaks vastuseta väravat.
Siit küsimus stiilis «olla või mitte olla». Kas paberite järgi tugevama vastase vastu varakult kaotusseisu jäädes peaks vaikselt lõpuvilet ootama või hambaid näitama, riskides veel suurema kaotusega.